Ükski heategu ei jää karistamata!

Sain oma nahal tunda, et see vana kõnekäänd peab igati paika. Nimelt, minu üliodaval ja väga häid pseudoteaduslikke tulemusi andnud uuringul rasvatihaste lisatoitmisel (vt. blogi sissekannet 27.11.2011), oli eksperimendil ebameeldiv tagajärg.

Peale eksperimendi lõppu keerasin lindude toidumaja kraani kinni ja nii on see ka veel tänasel päeval, sest naabri toidumaja on jätkuvalt lindude jaoks valla. Kuid linnud pole lollid. Käisid teised mu rõdul köögi akna taga mitu päeva uurimas ja puurimas, et kuhu kadusid maitsvad päevalilleseemned. Üritasin neile küll verbaalselt, küll visuaalselt kätemärkidega selgeks teha, et siit rõdult pole neil enam midagi saada. Pealegi olid ilmad nii soojad, et nälja korral oleksid nad võinud kasvõi maa seest vihmausse nokkida. Ma pole küll näinud, kuidas rasvatihane vihmaussi sööb, kuid teoreetiliselt oleks see võimalik olnud. Ei mõistnud minu kõrgesti koolitatud tihased mu kõnet, mis tõsi, jäi klaasi taha ja vaevalt linnud huultelt lugeda oskavad. Mõistmatuks jäid ka kõigile üheselt mõistetavad rahvusvahelised viiped, mis pidid tähendama „kõik on otsas“, „laske jalga“, „f... o...“, „minge otsige endale puukoore vahelt ise mõni ussike“ jne. Need märgid on küll rahvusvahelised (va viimane), kuid ilmselgelt siiski mitte liikidevahelised. Linnud kepslesid jätkuvalt rõdul ja vaatasid läbi klaasi mulle suurte tumedate silmadega otsa. Oma viimase neljateistkümne aasta jooksul, mil olen rasvatihaseid uurinud, olen nende ilmest nii mõndagi välja lugema õppinud ja see, mida nende nägudest ja kehakeelest välja lugesin, oli väga ühemõtteline. Inimkeelde tõlgituna kasutati järgnevaid väljendeid: „mölakas“, „loomapiinaja“, „fašist“, „tihasevaenaja“, „nõme jurakas, kes ei hooli lindudest“. See oli minu jaoks juba liig, sest siiani olin neist väikestest kollakasrohelistest lindudest palju paremal arvamusel. Ma hoolin neist, toidan neid ja nemad ütlevad mulle nii! Hinge läks. Palju ei puudunud, et oleksin söögimaja kraani uuesti lahti keeranud, kuid otsustasin kõigele vaatamata südame külmaks teha. Pika peale rahunesid ka linnud ja nende kõnepruuk muutus malbemaks, kuid oli näha, et viha jäi sulgede alla vinduma ja otsis väljapääsu. Nii see asi jääda ei võinud.

Möödusid päevad. Ilmad olid jätkuvalt lindudele soodsad ja seega oli toidumaja jätkuvalt suletud. Ühel päikselisel hommikul istusin köögis, rüüpasin kuuma kohvi ja vaatasin, kuidas linnud hoovis askeldavad. Paar tigeda näoga tihast istusid vastasmaja vihmaveerennis ja piidlesid mind. Ignoreerisin neid. Leidsin, et sellist suurepärast ilma peab kuidagi ära kasutama ja langetasin otsuse, et nüüd on paras aeg pesu pesta. Otsisin välja kõik heledamat tooni hilbud. Pesu pestud, laotasin kõik kenasti päikse kätte rõdule kuivama, sest päike ja värske õhk on need, mida riided kuivamiseks hädasti vajavad. Rõdult lahkudes märkasin silmanurgast, et tigedad tihased istuvad jätkuvalt vastasmaja vihmaveerennis. Ignoreerisin neid. Paraku. Läksin tööle. Kõik oli hästi. Naasin pimeduses ja pesu ununes rõdule.

Järgmisel hommikul. Istusin tavapäraselt köögis ja silmasin ööseks välja ununenud pesu. Korjasin riided kokku ja tõin tuppa tahenema. Nägin jälle neid samu tigedaid tihaseid, kes varjasid end jätkuvalt vastasmaja vihmaveerennis, vaid silmad üle serva paistmas. Sellest hoolimata oli aru saada, et tihaste palged on naerumuigel. Linnud lahkusid peale seda, kui sulgesin rõdu ukse. Rohkem pole ma neid näinud. Esimese hooga ei osanud ma kuidagi lindude kummalist meelemuutust seletada, kuid põhjus selgus üsna pea. Loodan, et majanaabrid olid kodust ära, kui karjatasin :“Te kuradi raisad, te olete mu valge pesu täis sittunud! Te pole kellegi loomad, tõprad sellised, mida ma teile kurja teinud olen?“ Valged sokid olid tumedate plekkidega, valge särgi seljal lookles ilutsedes pikk rohekaspruun triip. Küll ma olin vihane. Nüüd aga teeb see vaid nalja. Pseudoteadusest sai päris tõsine asi, käegakatsutav ebameeldivus.

Moraal. Teadus võib küll olla pseudo ja kerge teha, kuid tagajärjed võivad olla reaalsed. Ju said tihased aru, et ma ei võta nende uurimist piisavalt tõsiselt ja andsid sellest neile omasel moel märku. Rohkem ei julge ma tihastega naljaviluks tegeleda. Ainult tõsiteaduslikel eesmärkidel. Kui sedagi.