Nägin feispukis kuulutust LOTÄ 10-võistluse kohta. Olen sellel üritusel osalemist plaaninud juba aastaid, kuid eelnevatel kordadel ole olnud välitöödel ning 10-võistluse asemel kümneid ja sadu linnupoegi kaalunud. Omamoodi võistlus on seegi, sest eeldab füüsilist ja vaimset vormi. Seekord ei saanud ma aga välitöid ettekäändeks tuua. Sestap sai kalendrisse rasvane ring tõmmatud ja üks päev sportimiseks broneeritud. Oleks teadnud, oleks ka kaks järgmist päeva broneerinud. Järgmine kord olen targem.
Algselt oli plaan natukenegi vormi koguda, kuid Soomaa metsades kolamine võttis nii läbi, et olin sunnitud enne tähtsat päeva pikalt puhkama. Eelneval õhtul heitsin kiire pilgu punktitabelile – 2000 punkti kogumine ei tundunudki utoopilisena. Kahjuks ei arvestanud ma, et osade aladega polnud ma varem kokku puutunud, tuttavate aladega tegelemisest oli aga möödas oma 15 aastat. Samuti ei arvestanud ma oma vanust, sest hingelt olen noor. Siiski jättis vanus raske pitseri tulemustele. Teadsin küll, et parimad sportlasaastad on möödas, kuid proovisin seda fakti siiski eirata. Eirasin lõpuni. Eiran siiani.
Esimene päev
Koitis hommik. Toppisin söögid, joogid ja muu vajaliku kraami (hapukurgid ja Saaremaa vodka pudeli, milles oli vesi) kotti ja seadsin sammud ülikooli staadionile. Kedagi polnud. Tekkis lootus saada esimene koht. Ilmus veel keegi. No olgu, teine koht pole ka paha. Kella kukkudes oli aga paras seltskond lõbusaid tegelasi koos ja paigutasin end pingeraeas 20. kohale, sest oli üsna kindel, et mõni katkestab ja mõnest olen ehk kogemata parem.
Seltskond jagunes kolmeks. Oli atleete, kes olid hea tulemuse peal väljas ja kiikasid ihaldavalt päikese käes kiiskava võidukarika poole. Oli asjaarmastajaid, kes tahtsid end proovile panna (julgen ka end selle klubi liikmeks pidada). Kolmanda seltskonna moodustasid tegelased, kes olid juba vanad tegijad ja võtsid võistlust huumoriga, mis ei tähendanud, et nad tulemuste osas järeleandmisi oleks teinud. Lõpuks oli soojendusel keksimas, hüppamas, venitamas oma 23 meessoo parimat esindajat, kõigil salakavalad näod peas - sellised, mis ei luba kuidagi arvata, et keegi oleks tulemust tegema või Rio olümpianormi täitma tulnud, kuid tegelikult hinnati konkurente karmilt ja peeti salaplaani vastaste alistamiseks.
Minu eesmärk oli lihtne – kui tuleb, siis tuleb, kui ei, siis on mida järgmisel korral ületada. Olin arvestanud, et vähemalt kahel alal tuleb leppida nulliga (110 m tõkkejooksus ja teivashüppes), sest nende aladega polnud mul eelnevat kokkupuudet. Tõsi, poisikesena sai pika teibaga üle laiade kraavide ja porilompide karatud, ka sisse kukutud, kui teivas liialt nõrk sai, kuid seda ei saa vist eriliseks kogemuseks pidada. Üle aedade sai samuti ronitud, kuid seda oleks vist patt pidada tõkkejooksu algkursuse läbimiseks. 1500 m oli samuti selline ala, kus arvestasin suhteliselt nullilähedase skooriga.
Esimesed soojendusringid staadionil olid paljulubavad. Tunne oli hea, tuju oli hea, ilm oli hea, keha oli purakat täis ja valmis 100 m rajale tormama. Enne oli aga vaja osaleda ametlikul soojendusel. Näidati ette pöörded ja väänded, võeti isegi joogapoose. Mõne osaleja puusad olid väga liikuvad ja seda ei häbenetud sugugi teistele näidata – õige ka, sest sellega hirmutati kindlasti nii mõnigi konkurent ära. Minul jäi näiteks naeru tõttu puusade soojendus poolikuks ja ilmselt kaotasin 100 m seetõttu ühe sekundi.
Oli aeg alustada. Seltskond liikus 100 m starti. Sätiti pakke ja prooviti hommikusest niiskusest libedal staadionil võimalikult häid radasid leida. Väga tänuväärne oli enne starti toimunud ala tutvus – 100 m jooksus on vaja läbida 100 m võimalikult kiiresti! Lihtne selgitus, arusaadav ka neile, kes polnud enne kordagi jooksnud. Stardipakud pigem segasid mind, kuid laskusin siiski kombekohaselt põlvili, ajasin tagumiku püsti ja jäin stardipauku ootama. Kõlas pauk. Tormasime rajale. Purakas, mis mul soojenduse ajal sees tundus olevat, oli kadunud esimese kümne sammuga. Kaasvõistlejad kadusid kui lingust visatuna silmapiiri taha. Pingutasin mis ma pingutasin, kuid kätte ma neid ei saanud. Olin kindlalt viimane, kuid rahul. Aja poolest olin küll kindlalt viimane, kuid spordijumal nõudis ohvreid oma altarile juba esimesel alal. Nii lõppes ühe atleedi tee traumapunktis ja päädis nädalase koduse režiimiga. Üks konkurent katkestas peale raja läbimist. Ka minu reied ei tundnud end kõige paremini. Pidasin reitega pika sisemise monoloogi ja veensin neid, et katkestamine pole lahendus. Reied ei võtnud mind algul kuulda, tõmbusid trotsist kangeks ja takistasid liikumist. Veidi aja pärast nad siiski leebusid ja julgesin mõned kiiremad sammud teha.
Peale esimest ala sai lõplikult selgeks, et kuigi naljamehi on kohal palju, võetakse asja ikka väga tõsiselt. Kui ikka pauk käib, siis on meestel silmad verd täis ja pingutatakse nii, et higi pritsib. Tõelised sportlased!
Kaugushüppele eelnes samuti kiire ala olemuse selgitus – tuleb kiiresti joosta, tõugata ja soovitav oleks ka maanduda. Tundus lihtne. Kiirest jooksust loobusin, sest reied polnud veel oma lõplikku otsust katkemise/katkestamise osas langetanud. Potsatasin kolm korda liivakasti, parandasin igal korral tulemust. Jäin rahule. Tasuks kindel viimane koht. Tekkis lootus saada enda valdusesse viimase koha auhind. Avastasin kohtunikutöö võlud. Kui ise ei suuda, siis on hea teiste tegemisi arvustada, mõõta ja hurjutada.
Kuulitõukes keskendusingi juba suuresti teiste tulemuste mõõtmisele. Tulemuse sain kirja vaid ühel katsel, kahel korral kukkusin ringist välja, sest tahe oli oskustest suurem. Targemad ja kogenenumad võistlejad soovitasid, et ma oleks pidanud viimasel katsel kätele maandumise asemel ninakarvad maha toetama, siis oleks katse lugenud. Järgmisel aastal olen targem ja lisan treeningplaani ninakarvanääpsude kontraktsioonid.
Kõrgushüpe on lihtne ala – jookse, tõuka ja lenda. Umbes midagi sellist nagu linnud oma võsukestele räägivad, seda peaksin oskama. Jooksin, tõukasin ja paaril korral õnnestuski gravitatsioon lati alt läbi juhtida, ise aga lendasin ülevalt. Matil maandudes saime jälle kokku ja lõime patsu. Sain kiita tehnika eest, kuid mis sest tehnikast kasu, kui jõust vajaka jääb. Päris viimaseks ma siiski ei jäänud (vist).
 |
| Ei, see pole mina seal lati kohal, olen katseks valmistumas. Foto: K. Kiiver |
 |
| Minu stiil oli pigem selline. Foto: K. Kiiver |
Esimese päeva lõpetuseks ootas ees 400 m läbimine. Teadjamad soovitasid enne starti hambad ära pesta. Ah et miks? Eks ikka selleks, et pärast jooksu oleks võimalik nautida iga väiksematki oksemeki nüanssi, mis pidavat paratamatult kurku kerkima. Mul polnud plaaniski end ära ajada, sest tahtsin ka teisel päeval vormis olla. Jätsin hambad pesemata. Jooksu oli kommenteerima tulnud Lembitu Kuuse. Kodutöö oli tal, sest kord nägi ta rajal tormamas lillades pükstes kahtlast tegelast (ei olnud kahtlane tegelane, oli kogenud sportlane), kord Andrus Veerpalut terve oma suguseltsiga. Pealtvaatajate hordid olid siiski kommentaariga rahul ja elasid kaasa nii Kuusele kui lillades pükstes mehele. Minu jooks kulges väga soliidses tempos. Tasuks kindel viimane koht. Ega ma rohkemat lootnudki. Jooksud pole minu ala. Viimase koha auhind oli käega katsuda.
Teine päev
Võistlejate tervise ja arvu huvides otsustati teise päeva alad sooritada samuti esimesel päeval. Organiseerijad kartsid, et öö jooksul langeks lodevamad kehad lihaskanguse ohvriks ja pealtvaatajatel oleks igav tühja staadionit vaadata. Öö pikkuseks kujunes seega napp kolmveerandtund. Ööd kasutati söömiseks ja olesklemiseks. Võtsin lonksu Saaremaa vodka pudelist (jätkuvalt vesi) ja haukasin hapukurki peale. Pealtvaatajad arvasid muidugi, et olen alla andnud ja lõppu tähistama asunud. Ei.
Algas ala, mida kartsin vaat et kõige rohkem – 110 m tõkkejooks. Õnneks langetati tõkete kõrgust ja seega osutus võimalikuks ala nimes sisalduv sõna „jooks“, mitte üle tõkete ronimine või ukerdamine. Madalamatest tõketest hoolimata, nõudis nende ületamine pingutamist. Soojendusel koperdasin, tegin kukerpalli ja lõin pea kergelt vastu maad. Järgmisel korral kasutan kiivrit. Jooksust pole mõtet rääkida, eks see üks koperdamine oli. Punkte anti igati õiglaselt – 0. Järjekordne suur samm viimase koha auhinna poole.
Kettaheide kulges üle ootuste hästi. Parandasin oma positsiooni tublisti. Katse konkurente otseselt elimineerida läks luhta, sest sektori serva roninud võistlejad said viimasel hetkel vasakust käest heidetud ketta eest minema.
Odaviske tegime kohe otsa, sest teivast ei saanud staadionil hüpata. Sain kirja tulemuse, mida ei lootnud – odakaart vaadates sai selgeks, et sinna läks nüüd ilmselt minu viimase koha auhind. Oleksin pidanud end veidi tagasi hoidma. Pettunult keskendusin kohtunikutööle. Haarasin punase ja valge lipu ning kukkusin nendega vehkima. Pidasin pingsalt silmas joont, mida keegi ületada ei tohtinud. Kõik, kes astusid, said näha punast lippu. Raske südamega pidin ka ühele heale katsele punast lippu näitama, sest atleedi jalg oli selgelt joonel, kuigi ta ise oli kindel, et ei olnud ja ma olen pime kui mutt, käis teine oma õigust nõudmas nagu Eri Nool omal ajal. Jäi endale kindlaks, sest ma ju nägin jalga joonel, punane lipp lehvis mu käes vankumatult (sest puhul tuul). Atleet lubas mind küll seebiks keeta, kuid ka see ei pannud mind otsust muutma. Küll aga hakkasin kahtlema, kas ehk peaks loobuma võistlusjärgsest saunast, sest seal on kindlasti kuum ja kaugel see seebiks keetmine seal ikka võib olla. Õnneks sai tubli sportlane viimasel katsel vähemalt samaväärse tulemuse kirja.
Teivashüppeks seadsime sammud ülikooli spordihalli. Ala läks üle ootuste libedalt. Pikka juttu pole vaja teha. Mina, latt ja teivas jõudsime kompromissile 1,80 m juures (seejuures ei teinud ma vist ühtki ebaõnnestunud katset). Vaim oleks tahtnud küll veel lati kohale kerkida (hästi kõrgele), kuid keha andis märku, et see oleks juba liig mis liig - vana mees, kuhu sa enam turnid! Jäta see 2 m järgmiseks korraks. Jätsingi. Paremate atleetide kehaväänamised kandusid 3 m kõrgusele. Ala oli nauditav, sest andis võimaluse pikalt enne viimast ala puhata.
1500 m oli ainult vormistamise küsimus, sest punktidega polnud ma arvestanud, plaan oli ringid läbida. Kiiremad atleedid püüdsid mu kinni juba eelviimase ringi lõpus, kuigi enne starti oli kuulda oigeid ja arvamusi, et ei tea, kas üldse finišisse jõuab – tüüpiline konkurentide mõjutamine. Stardist pandi minema leekides. Korra oli tunne, kas auväärsed atleedid pole mitte vaimselt väsinud ja hakanud uue võistlusega pihta, sest nende algtempo tundus sobilik 100 meetri läbimiseks. Mõõdukal sammul tõstsin jala jala ette. Üle finišijoone astudes (jällegi viimasena) näitas kell, et peaksin saama lausa kaks punkti. Seda oli planeeritust kordades rohkem. Järgmisel korral pigistab ehk lausa kolm välja. Oma süü punktide teenimisel võis olla ka motivaatoril, mille asetasin finišijoonele. Motivaator sai koheselt lahti korgitud ja tühjaks joodud.
 |
| 1500 m finiš. Tehtud! Foto: K. Kiiver |
Oligi tehtud – minu elu esimene kümnevõistlus ja ei ühtegi katkestamist. Nullpunktialasid oli lõpuks küll kaks, kuid kõik alad sai läbi tehtud ja see ongi oluline! Päeva lõpuks rehkendati mulle kokku summa, mis andis lausa 14. koha, viimasest kohast jäi tublisti puudu (süüdi on selles ilmselt ketas ja oda).
Õhtu lõppes Lodjakojas lihaseid pehmendades. Oi oli hää kuumas leilis istuda (seebiks ei keedetud!) ja päeva kokku võtta. Üllatusena võitsin siiski ühe esikoha – olin staažikaim teadlane! Anti uhke diplom ja puha. Järgmisel korral jälle. Enese jaoks sain selgeks, et kui tahan jooksualadel punkte saada, siis tuleb jalgu liigutada veidike kiiremini kui seda eeldab 0-punkti aeg. Lihtne, asun selle nimel tööle.
Kokkuvõte. Sellisel vahval üritusel peaks osalema iga endast lugupidav LOTÄ liige. Kui mitte osalejana, siis vähemalt pealtvaatajana või isegi kohtunikuna. Mõtle kui tore oleks pingutada, kui tribüün on rahvast täis ja sumin on nii suur, et ei kuule enda mõtteidki. Seega – järgmisel korral soovitan tulla kohale kõigil, sest näha saab imelisi enese- ja latiületusi, kus atleetide kehad võtavad teinekord kuju, mis ei tohiks anatoomiliselt võimalik olla (ma ei pea silmas vigastusi), garanteeritud on filigraansed stiilinäited, südantlõhestavad ebaõnnestumised, võib-olla isegi pisarad. Üks mis kindel – nalja saab kõvasti ja pealtvaatajate naerulihased peaks saama päeva lõpuks tubli treeningu. Kõik tudengid, kes te arvate, et olen teile mõnes aines ülekohut teinud – järgmisel võistlusel on teil võimalus mind vähemalt sportlikult paika panna! Ma ei pahanda (kuid soovitan edaspidi vältida õppeaineid, kus mul natukenegi mõjuvõimu).
Epiloog. Pühapäeval kukkus pipratera maha. Vaatasin tera pikalt ja nentisin siis: „Olgu, sinu võit, täna pole ma võimeline sind üles võtma.“ Kere oli valus igast kohast, ka talla alt, aevastada ei saanud, köhida ei saanud, lihased olid tuld täis. Tunne oli kui 90 aastasel. Esmaspäeval korjasin aga juba pipratera üles. Rekord ootab ületamist.
