Sunday, March 18, 2012

Julge hundi rind on rasvane, suusahundil kliistrine!

Ei teagi, mis hullus mind tabas, kui Suusahunt 2012 nõuks sai võetud. Ehk seepärast, et Tartu Maraton jäi sõitmata ning ihu ja vaim vajasid tühjaks laadimist.

Proloog.
Panin end võistlusele kirja, teadmata mida kujutab endast Kekkose rada. Olin küll selle kohta üht-teist kurjakuulutavat kuulnud ja internetist rajaprofiiliga tutvunud, kuid tahtsin siiski enne päris sõitu rada oma silmaga kaeda. Ja hästi tegin. Kolm päeva enne sõitu säras taevas päike, linnud kisendasid metsas – mida võiks veel tahta. Asusin rajaga tutvuma. Lumi oli kevadele kohaselt jäine, rada tugev, libisemine laskumistel ülikiire, pidamine täitsa olemas. Enne rajale minekut lubasin endale, et esimesel ringil sõidan kõik laskumised sahka, sest rada on ikkagi tundmatu. Algus läks üpris kenasti, ei olnud midagi hullu, seda kuni esimeste laskumisteni. Antud lubadus oli peast pühitud ja nii ma end kõhuli jäiselt rajalt leidsin. Varustus pidas õnneks vastu, kuid jäine lumi marrastas paremalt käelt väheke nahka. Kirusin, et kas siis on tõesti nii raske laskumistel ettevaatlik olla ja vältida liigset kiirustamist. Liikusin edasi ja püüdsin kõik laskumised meelde jätta: kuhu need keeravad, kas lõpevad tõusuga, kui kiired need on, kõik, mis vähegi oluline tundus, et siis teisel ringil veidi julgemalt laskuda. Õnneks olid ohtlikumad laskumised varustatud siltidega „Kiire laskumine“ või „Kurviline laskumine“. Esimese sildi sisu tõlgendasin enese jaoks kui „Võta suusad jalast, astu rahulikult mäest alla“. Ometigi ma seda ei teinud vaid keerasin suusaninad kokku ja lükkasin jalad nii harki kui vähegi suutsin. Sellest hoolimata kasvas kiirus minu jaoks hirmuäratavaks. Esimene ring õnnestus siiski kuidagi õnnelikult lõpuni välja vedada. Tõusude võtmine läks kenasti, sest rajal oli palju okkapuru, mis toimis ideaalse pidamismäärdena. Teisel ringil võtsin nõuks väheke julgemalt laskuda, sest midagi oli laskumiste iseloomust nagu meelde jäänud. Tuli välja, et inimese aju on ikka liialt lühike ja juba esimese laskumise kurvis olin paanikas, sest ei mäletanud enam, mis kurvile järgneb. Tulemuseks leidsin end jällegi samas kohal kõhuli, kus esimesel ringilgi. Kirusin ja vandusin jälle ning lasin ülejäänud laskumised sahka.

Kaks ringi rajaga tutvumiseks oli enam kui piisav, et panna end oma otsuses võistlusest osa võtta kahtlema. Raja laskumised olid minule, kui madalamaa mehele, natuke liig. Hirmuga mõtlesin, mis saab siis, kui sõidupäeval on rada sama kiire. Siis on enam kui kindel, et tuleb suusapaariga hüvasti jätta. Halvemal juhul lõhun lisaks kellegi teise varustuse. Olin valmis sõidust loobuma või siis vähemasti kandma sõidupäeval seljal hoiatussilti „Ettevaatust, koba laskuja. Hoia pikivahet!“. Järgnevate päevade lihasvalud süvendasid loobumismõtteid veelgi. Lootsin siiski ilmateate peale, mis lubas sõidupäevaks värsket lund ja seega märksa aeglasemat rada.

Sõit.
Sõidupäeva hommikul aknast välja vaadates oli heameel näha, et ilmateade pidas paika - ööga oli maha sadanud märkimisväärne hulk värskenätsket lund. Tõelistele suusahuntidele oli see vaatepilt kindlasti ebameeldiv, kuid mulle igati sobilik. Võiks öelda, et hing lausa hõiskas!

Käärikule jõudes olid korraldajad juba kohal, telgid püsti. Numbriks sain 34. Pidamine oli ilmale vastavalt kliistriga tehtud. Stardis sättisin end varakult kaugele rivi lõppu, et laskumisel ei tuleks miskit jama. Lai lumesadu jätkus, kõlas püssipauk ja näljased hundid sööstsid kilomeetreid neelama.

Esimese ringi tõsisemate tõusude alguseks jõudsin viimastele huntidele kannule. Väheke murelikuks tegi kergelt tunda andev pakkimine, kuid õnneks eemaldusid pakid kohe, kui suusa libisema lükkasin. Laskumised olid minu suureks rõõmuks värske lume tõttu üliaeglased ja seepärast laskusin rahulikult suusajäljes. Ringi teisel poolel polnud pidamisele midagi ette heita, kuid libisemine oli nagu oli - sitke kui hundiliha. Pea terve esimese ringi tiksusin vaikselt õrnema soo (ilmselt tuleks kasutada väheke teist sugude klassifikatsiooni - tugevam ja natuke vähem tugevam, sest õrn sugu Suusahundil rajale ei roni) arvestuses lõpuks kolmanda koha saanu sabas, kuid ringi viimastel väikestel tõusunukkidel siiski möödusin, sest mul oli ilmselgelt väheke parem pidamine. Õnnelikult jõudsin staadionile tagasi, jõin korralikult, libistasin alla paar soolas püherdanud hapukurki ja kohukese tükki ning suundusin tagasi rajale. Esimese ringi aeg 01:14.

Teine ja kolmas ring olid pühapäevasuusataja õudusunenägu, seda eriti kuni Harimäeni. Sõidu alguse lumesadu oli asendunud paksu uduga ja see andis kohe tunda, sest tõusudel olid suuskade pidamisalad kõvasti lumega koos – pakkis nii kõvasti, et pigem oleks võinud kaheksa tundi järjest lumememmesid ehitada. Kohati tekkis küsimus, kas olen ikka suuskadel, sest umbes 10 cm kõrgused pakid tekitasid pigem uiskudel liikumise tunde. Ei puudunud palju, et oleksin suusad üldse jalast võtnud ja jala staadionile tagasi pöördunud, et lasta suusad ümber määrida. Kuidagi sain siiski lühikesi peatusi tehes pakkidest lahti. Harimäel olid korraldajad vastas ja pakkusid auto aknakaabitsat, et enne laskumisele minekut suusad puhtaks saada. Sellest oli palju abi. Tegin Harimäel ka väikese joogipeatuse, sest peale pikka ronimist oli vaja väheke hinge tagasi tõmmata. Järgnevatel ringidel sai Harimäest traditsiooniline tankimiskoht. Imelikul kombel peale Harimäge pakke enam ei tekkinud. Ju siis olid metsa all tingimused piisavalt teistsugused. Kuid enne Harimäe tippu suutsin siiski esimest korda käänulisel laskumisel kukkuda ja ma ei saanudki aru, kas see oli pakkide süü või olin ma ise suuskade sättimisel saamatu. Teine ring õnnestus sõita esimesega samasse auku (01:14). Viisin suusad kohe määrdemeestele, sest pakkimine oleks võtnud viimsegi sõiduisu. Sõin ja jõin, ootasin suuski, püüdsin end liikumises hoida, kuid sellest hoolimata venis peatus parajalt pikaks ja taas suuskadele saades, oli olemine kaunikesti jahedaks läinud. Õnneks andis sõitmine kiiresti sooja. Peatuse ajal torkasin taskusse igaks juhuks kaasa võetud geelid, et raskel hetkel oleks midagi põske pista.

Määrimisele vaatamata pakkisid suusad kolmanda ringi esimesel poolel jälle. Tuju langes. Võtsin korra enne Tartu Maratoni rajale jõudmist suusad jalast, lükkasin puhtaks ja üritasin omast tarkusest olukorda tahke määrdega parandada. Alguses tundus küll, et sellest oli isegi abi, kuid ega see siiski suurt aidanud – ikka pakkis. Suuski puhastades sain esimest korda ringi sisse, kuid liidri suust kõlanud ergutushüüe „heia-heia“ andis tubli laksu positiivset energiat. Korra pidin tegema saapakohenduspeatuse tegema, sest vasaku jala saapas ei olnud kõik mitte nii nagu oleks pidanud olema. Seda peatust olin sunnitud veel paaril korral sõidu ajal kordama.

Jätkuvatele probleemidele vaatamata jõudsin jälle Harimäele, puhastasin pakid ja sõitsin ringi lõpuni. Õnnetuseks olid laskumised selleks ajas juba libedaks sõidetud ja kord leidsin end taas hangest; kus see juhtus, seda ma enam ei mäleta. Kõik lisapeatused tähendasid seda, et sõitsin oma päeva kõige aeglasema ringi (01:27). Enne neljandat ringi haarasin autost aknakraabitsa kaasa, et pakkide puhul oleks käepärane abi ükskõik kus rajalõigul käepärast. Ja soolas püherdanud kurgid maitsesid iga ringiga aina paremini ja paremini.

Neljanda ringi alguseks oli tihe udu asendunud peene vihmaga ja ma ei teagi, kas ilmamuutuse tõttu või siis vöökotis oleva kraabitsa hirmus, hakkasid suusad tööle – pakkimine asendus normaalse pidamisega. Lausa lust oli tõuse võtta. Harimäel pigistasin tühjaks esimese geeli ja see andis kenakese portsu energiat. Ringi lõpetasin suhteliselt normaalse ajaga (01:17). Vaatasin kella ja lootsin, et ehk jõuan järelejäänud ajaga kaks täis ringi ära sõita.

Viienda ringi Harimäe tõusul sain liidrilt teist korda ringi sisse, kuid järjekordne „heia“ andis nii palju jõudu, et suutsin tõusu oma pool kilomeetrit liidri tempos sõita ja tegin ka ise esimestele mahajääjatele ringi sisse. Harimäel pigistasin teise geeli tühjaks, kuid oli tunda, kuidas väsimus hakkab vaikselt oma võtma ja ringi lõpp oli juba kaunikesti vaevaline. Vähemasti nii mulle tundus, kuid kell näitas, et suutsin olla kiirem kui neljandal ringil (01:16). Sõidu lõpuni jäi 1,5 tundi ja seega oli kuuenda ringi läbimine igati reaalne. Kiire kurk ja jook ning olin jälle rajal.

Kuues ring oli klassikaline võitlus iseenda ja kellaga. Kõik järsemad tõusunukid astusin vaikselt käärsammu ja üha enam hakkas tunduma, et 1,5 tundi pole ringi läbimiseks siiski reaalne, seda enam, et Harimäe tõus oli alles ees. Siiski, tippu jõudes näitas kell, et aega on veel 40 minutit ja siis olin juba kindel, et kuuenda ringi tiksun igal juhul täis, sest edasi ootasid suuresti laskumised. Oleksin võinud isegi paar kukkumist lubada. Hirveharja tõusu suutsin eneselegi üllatuseks otse üles joosta. Ring sai läbitud ajaga 01:16. See tähendas aga seda, et jõuan vähemalt ühe kilomeetri veel läbida. Ja seda ma ka tegin. Lubasin endale kilomeetritähise juures ühe väikese rõõmuhõiske, sest pidasin sõidu vastu, ning kulgesin mõnusalt rahulikult staadionile tagasi.

Kokku läbisin 87,4 km. Oleks ma teadnud, et 90 km jääb nii vähe puudu, siis oleks vast lõpus natukene rohkem pingutanud, kuid samas olin tulemusega igati rahul, sest algselt plaanisin sõita 70-80 km vahele. Seega on järgmiseks aastaks siht silme ees – kui vähegi olud lubavad, siis tahaks tulemuse uude kümnesse nihutada ja kui laskumisjulgust juurde koguda, siis võiks tulemus olla lausa kolmekohaline (see viimane on vist siiski veidi ebareaalne). Igati kordaläinud päev, tuju vaatamata väsimusele hea, soe supp kõhus, katkestamismõtet ei roninud kordagi pähe – mida sa hing veel ihkad? Lihased olid järgmisel päeval oodatust tunduvalt paremas konditsioonis. Järgmisel aastal jälle (kui kõik hästi läheb), sest osalemist tähistav karikas ootab kapinurgal kaaslast.

Wednesday, January 18, 2012

Ükski heategu ei jää karistamata!

Sain oma nahal tunda, et see vana kõnekäänd peab igati paika. Nimelt, minu üliodaval ja väga häid pseudoteaduslikke tulemusi andnud uuringul rasvatihaste lisatoitmisel (vt. blogi sissekannet 27.11.2011), oli eksperimendil ebameeldiv tagajärg.

Peale eksperimendi lõppu keerasin lindude toidumaja kraani kinni ja nii on see ka veel tänasel päeval, sest naabri toidumaja on jätkuvalt lindude jaoks valla. Kuid linnud pole lollid. Käisid teised mu rõdul köögi akna taga mitu päeva uurimas ja puurimas, et kuhu kadusid maitsvad päevalilleseemned. Üritasin neile küll verbaalselt, küll visuaalselt kätemärkidega selgeks teha, et siit rõdult pole neil enam midagi saada. Pealegi olid ilmad nii soojad, et nälja korral oleksid nad võinud kasvõi maa seest vihmausse nokkida. Ma pole küll näinud, kuidas rasvatihane vihmaussi sööb, kuid teoreetiliselt oleks see võimalik olnud. Ei mõistnud minu kõrgesti koolitatud tihased mu kõnet, mis tõsi, jäi klaasi taha ja vaevalt linnud huultelt lugeda oskavad. Mõistmatuks jäid ka kõigile üheselt mõistetavad rahvusvahelised viiped, mis pidid tähendama „kõik on otsas“, „laske jalga“, „f... o...“, „minge otsige endale puukoore vahelt ise mõni ussike“ jne. Need märgid on küll rahvusvahelised (va viimane), kuid ilmselgelt siiski mitte liikidevahelised. Linnud kepslesid jätkuvalt rõdul ja vaatasid läbi klaasi mulle suurte tumedate silmadega otsa. Oma viimase neljateistkümne aasta jooksul, mil olen rasvatihaseid uurinud, olen nende ilmest nii mõndagi välja lugema õppinud ja see, mida nende nägudest ja kehakeelest välja lugesin, oli väga ühemõtteline. Inimkeelde tõlgituna kasutati järgnevaid väljendeid: „mölakas“, „loomapiinaja“, „fašist“, „tihasevaenaja“, „nõme jurakas, kes ei hooli lindudest“. See oli minu jaoks juba liig, sest siiani olin neist väikestest kollakasrohelistest lindudest palju paremal arvamusel. Ma hoolin neist, toidan neid ja nemad ütlevad mulle nii! Hinge läks. Palju ei puudunud, et oleksin söögimaja kraani uuesti lahti keeranud, kuid otsustasin kõigele vaatamata südame külmaks teha. Pika peale rahunesid ka linnud ja nende kõnepruuk muutus malbemaks, kuid oli näha, et viha jäi sulgede alla vinduma ja otsis väljapääsu. Nii see asi jääda ei võinud.

Möödusid päevad. Ilmad olid jätkuvalt lindudele soodsad ja seega oli toidumaja jätkuvalt suletud. Ühel päikselisel hommikul istusin köögis, rüüpasin kuuma kohvi ja vaatasin, kuidas linnud hoovis askeldavad. Paar tigeda näoga tihast istusid vastasmaja vihmaveerennis ja piidlesid mind. Ignoreerisin neid. Leidsin, et sellist suurepärast ilma peab kuidagi ära kasutama ja langetasin otsuse, et nüüd on paras aeg pesu pesta. Otsisin välja kõik heledamat tooni hilbud. Pesu pestud, laotasin kõik kenasti päikse kätte rõdule kuivama, sest päike ja värske õhk on need, mida riided kuivamiseks hädasti vajavad. Rõdult lahkudes märkasin silmanurgast, et tigedad tihased istuvad jätkuvalt vastasmaja vihmaveerennis. Ignoreerisin neid. Paraku. Läksin tööle. Kõik oli hästi. Naasin pimeduses ja pesu ununes rõdule.

Järgmisel hommikul. Istusin tavapäraselt köögis ja silmasin ööseks välja ununenud pesu. Korjasin riided kokku ja tõin tuppa tahenema. Nägin jälle neid samu tigedaid tihaseid, kes varjasid end jätkuvalt vastasmaja vihmaveerennis, vaid silmad üle serva paistmas. Sellest hoolimata oli aru saada, et tihaste palged on naerumuigel. Linnud lahkusid peale seda, kui sulgesin rõdu ukse. Rohkem pole ma neid näinud. Esimese hooga ei osanud ma kuidagi lindude kummalist meelemuutust seletada, kuid põhjus selgus üsna pea. Loodan, et majanaabrid olid kodust ära, kui karjatasin :“Te kuradi raisad, te olete mu valge pesu täis sittunud! Te pole kellegi loomad, tõprad sellised, mida ma teile kurja teinud olen?“ Valged sokid olid tumedate plekkidega, valge särgi seljal lookles ilutsedes pikk rohekaspruun triip. Küll ma olin vihane. Nüüd aga teeb see vaid nalja. Pseudoteadusest sai päris tõsine asi, käegakatsutav ebameeldivus.

Moraal. Teadus võib küll olla pseudo ja kerge teha, kuid tagajärjed võivad olla reaalsed. Ju said tihased aru, et ma ei võta nende uurimist piisavalt tõsiselt ja andsid sellest neile omasel moel märku. Rohkem ei julge ma tihastega naljaviluks tegeleda. Ainult tõsiteaduslikel eesmärkidel. Kui sedagi.