2280 meetrit ehk minu esimene tõus kõrgustesse

Sadu algas juba õhtul. Võiks öelda, et sadu oli nii vali, et telgis ei olnud kuulda midagi peale trummeldava vihma. Kuid see oleks siiski vale, sest kusagilt, ilmselt naabertelgist või lähedal asuva maja avatud aknast, kostus üksiku magaja norskamist. Müra oli võrreldav väiksemat sorti traktoriga. Sellisega, mis põllul sihitult omapäi rõõmsaid poognaid joonistab, suvalisel hetkel äkitselt mürina saatel kiirendab nii, et esirattad õhus ning siis veelgi ootamatumalt pidurdab. Ja nii mitu tundi järjest. Väike lõbus traktor. Seepärast magasin sügavale kõrva surutud troppidega. Vihmatrummiga suutsin harjuda ja lõpuks ei pannud ma seda enam tähele, kuid see väike traktor ... see põrises ka läbi troppide.

Esimest korda ärkasin juba kella neljast. Vihma ladistas jätkuvalt. Kuna plaanitud retke alguseni oli jäänud üle tunni, siis surusin tropid taas sügavamale kõrva, sest need sindrid kippusid öö jooksul kõrvast libisema. Põõnasin edasi. Retkeärevuse tõttu ärkasin järgneva poole tunni jooksul oma kolm korda ning kontrollisin kella, et mitte sissemagada. Kuid lõpus võttis uni oma ja uinusin (väike traktor oli sel ajal kas tankimispausil või põllu teises otsas).

Kümme minutit kell viis läbi värises mu telk. Esimene mõte oli, et kohe sõidab väike traktor üle telgi ja mu kuulsusetu troopikareis lõpeb siin palmi all. Järgmise raputuse ajal kuulsin Mehist küsimas, kas ma olen ikka tulemas. Mehise hääl oli vaikne ja mahe kui õrn kevadine tuulepuhang, eriti veel oludes, kus hetk tagasi olin end juba kadunukeseks arvanud. Kuid mahe tuulepuhang oli petlik. Mahedaks tegid Mehise hääle kõrvatropid, sest kuulsin teda vaevu-vaevu, justkui hüüaks keegi kaugusest. Kiskusin tropid kõrvast ja siis paljastus Mehise tõeline häälepale, mis oli nõudlik ja ei jätnud palju ruumi kõhklemiseks. See kõlas kui ohvitseri käsk reamehele: „Maast lahti! Rivistus ja varustuse kontroll viie minuti pärast! Hop-hop!“. Oli tunne, et olen sattunud vihma käest räästa alla. Kuid parem olla räästa kui väikse traktori all. 

Ajasin end istuli, panin riidesse nii kiiresti kui võimalik. Kuulatasin. Midagi oli teisiti. Jah, väike traktor oli vait. Kontrollisin kella. Äratuse mittekuulmine on minu puhul erandlik, tavaliselt ärkan väiksemagi krõpsu peale. Kellaga oli kõik korras – äratus oli peal, kuid ilmselt olid eelnevate päevade vintsutused oma jälje jätnud ja mu meeli nüristanud. Või oli asi selles, et kellakäsi oli tihkelt padjaks keeratud fliisi all ja helin ei suutnud sellest ja kõrvatroppidest läbi tungida. Oli mis oli, kuid tuleb tunnistada, et esimest korda viimase 20 aasta jooksul magasin sisse. Tavaliselt olen ikka see, kes ootab teisi, nüüd oodati mind.

Pets, Lagle, Ommik, Risto ja Siim pakkisid juba kotte ja perenaise tehtud võileibu. Au ja kiitus talle, sest ta pidi meie pärast tavapärasest varem ärkama. Tema suurim mure oli, et meil piisavalt vett kaasas oleks. Minul oli turvaline tunne, sest kotis loksus vähemalt kolm liitrit vett. Pressisin ka oma leiva seljakotti, sest varasel hommikutunnil ei olnud mõistlik vaid mõni minut peale ärkamist saia närida. Seljakotis ootasid võileiba soe pesu, vindstopper, õhuke kilejope, šokolaad, küpsised, fotoaparaat ja arstipaun. Ja loomulikult vesi. Ühesõnaga – kõik vajalik üheks mägiseks retkeks ja veel 3-4 kilogrammi mittevajalikku kraami. Näiteks kaks märkmikku, kolm pliiatsit, rikkis kompass, binokkel, rahakott ja rull WC-paberit (no iial ei või teada). Minu hinnangul imas paber endasse vähemalt kaks liitrit vett, sest muud mõistlikku seletust ma oma koti raskusele ei leidnud.

Meeleolu ei olnud just kõige parem, sest vihma ladistas endisel, kord vähem, kord rohkem. Sarnane tunne võib olla kehva ilmaga laulupeo rongkäigus osalejatel – kangesti ülev tunne on, tahaks teele asuda, kuid samas ei taha, et esimese kilomeetriga pastlad jalas venima ja lagunema hakkavad. See on muidugi pelgalt minu oletus, sest ma ei ole laulupeo rongkäigus kunagi osalenud.

Saju lõppemise lootuses lükkasime retke algust edasi. Kuid sadu ei lakanud. Vaatasime sadu, vaagisime, kas ootame veel, kuid otsustasime siiski teele asuda ja oma pastlad märjaks teha. Ees ootas 1900 tõusumeetrit ja teist samapalju langust – kõik pidi tehtud saama enne pimedat, mis pidi saabuma umbes 18:40. Kuna meil ei olnud selget ettekujutust, kui raskeks retk võib kujuneda ja kui kaua aega selleks kulub, ei saanud me endale pikka viivitust lubada. Meil oli küll eelmisel päeval kahelt mäe otsas käinult umbkaudne teave ajakulu kohta, kuid et Ansise ja Sigridi võis minu hinnangul liigitada eeskujulikeks spordiklubi liikmeteks, siis ei olnud väga mõistlik neilt saadud infot sulatõena võtta. Meie puhul ei olnud tegu just lodevkehade seltskonnaga, sest selliseid ei oleks ekspeditsioonile lastud, kuid võrreldes spordiklubiga ei olnud meie seltskonna füüsilised võimed teab mis kõrged. Pealegi oli meid kokku seitse ja iga lollgi teab, et suure seltskonna liikumine on alati aeglasem (v.a talvel kelgutades). Muide, Sigrid olevat mäe vallutanud vaid poole liitri veega. Mulle jäigi mõistatuseks, kuidas ta sellega hakkama sai. Alguses kahtlustasin, et see võib olla miski geoloogide salanipp, millest teised teadlikud ei ole, kuid et ka meie seltskonnas oli vähemalt kaks geoloogi (Siim ja Pets), siis sai mulle kiiresti selgeks, et ei tea need geoloogid midagi salajast.

Lisaks minule oli seltskonnas kolm ihtüoloogi ja üks mesilastesõber, kuid nende erialateadmistele ma mäe vallutamisel väga ei lootnud. Vabandused Lagle, Mehise ja Ommiku ees, kuid ka kõige parema tahtmise juures ei suutnud ma meenutada ainsatki kalanduslikku nippi, millest oleks olnud abi tippu jõudmisel. Näljasurm meid ei ähvardanud ja kui olekski ähvardanud, siis minu teada ei jäänud teele ainsatki veekogu, kust oleks saanud kala. Oleks neil kaasas olnud kalade püüdmiseks elektrikahv, siis seda oleks saanud kasutada väsinud kehade ergutamiseks, kuid nende varustus oli kusagil seitsme mäe ja mere taga (olusid arvestades siiski vaid seitsme mäe taga) kohaliku ülikooli keldris. Loomulikult ei olnud ihtüoloogidel kaasas ka elementaarset varustust – konksu ja tamiili – mida oleks saanud häda korral kasutada haava õmblemiseks. Võib tekkida küsimus, milleks üldse ihtüolooge kuivamaaretkele kaasa võtta, sest tolku neist ju pole. Või kui, siis umbes sama palju, kui geoloogide kotitäiest kividest. Kui te nii mõtlete, siis ei ole te järelikult ihtüoloogidega kokku puutunud. Kõik puuduva kompenseerivad nad oma joviaalsuse ja lõputuna näiva põhjendamatu optimismiga. Ja see, ütlen ma teile, on raskel retkel kordades olulisem elektrikahvast ja konksust, tamiilist rääkimata. No ja mesilastest ei näinud ma samuti palju tolku olevat, sest viimastel aastatel olevat pooled saare mesilindudest otsustanud ära surra. Lootus mäel hätta jäädes magusat kosutust leida oli nullilähedane. Seega olid minu lootused pigem geoloogidel, ses mis see mägi muud on, kui üks suur kivi. Lihtsalt veidi suurem nendest, mille otsa mina oma nooruses ronisin, et sealt siis linde vaadata. Vot lindude tundmisest oleks näljahäda korral küll abi olnud, sest linde on ka kõrgel mäe otsas. Nad on küll pisikesed kui pöidlad, pealegi endeemsed, kuid häda korral ei küsi sellest keegi. Kõhtu ja valmis. Nii surid ka naabersaarel Mauritiusel dodod. 

Hoolimata vihmast astusime katuse alt välja 5:30. Otsus oli igati õige, sest sadu kestis kuni keskpäevani ja seega ei oleks me suutnud selle lõppu ära oodata. Esimese kilomeetri läbimiseks kulus 20 minutit, selle ajaga tõusime 160 meetrit. Eriliselt kerge sammuga olid Ommik ja Lagle, kes kippusid teistel kohe eest kaduma. Mis neil viga järsul kivisel nõlval ronida – kergkaalastest naised said koheselt oma võimu näidata ja mehed paika panna. Hirmuga mõtlesin, et kui nad peaks samas tempos kogu tõusu võtma, siis ei ole mul lootustki nendega sammu pidada ja meie seltskond laguneb juba enne, kui retk õige hoo sisse saab. Lubasin enesele, et kui see tõesti peaks nii minema, siis ülendan nad spordiklubi liikmeteks, kirjutan õhtul (eeldusel, et jõuan elusalt tagasi) neile isiklikult spordiklubi liikmekaardid ja keelan neil igasuguse motoriseeritus liikumise meie baasi ja mereäärse küla vahel. Mina lähtusin samme seades motost mägedes-on-hea-samm-lühike-samm ja ei üritanudki nendega sammu pidada. Pealegi oli teada, et pärast esimese lõigu läbimist kohtume ametliku matkaraja alguses. Nimeks oli rajal GR R2. Võibolla oli rajameister Star Wars-i austaja ja üritas rada väikesele droonile (R2D2) pühendada, kuid seos oli ähmane, pigem võis lühendit dekodeerida Get Ready and Relax Too. Kohalikele elanikele oleks selline tõlgendus vast isegi paslik olnud, nende seas oli rada üsna populaarne. Eelnevatel päevadel nägin sel liikumas matkajaid, kelledest enamik olid tõupuhtad sportlased – ei mingit varustust peale sulgkerge seljakoti vee tarvis ja käes matkakepid. Minu seljakottkott kaalus oma kümme kilo!

Rada kulges sirgjoones mäest üles, ole ainul mees ja astu. Esimene kilomeeter võttis oma –  Ommiku, Lagle ja Siimu jalanõud olid läbimärjad, Petsi ketsidest ei ole üldse mõtet rääkida, sama hästi oleks võinud paljajalu tulla. Ketsidega mäevallutusele tulek näitab kas: a) väga suurt enesekindlust ja teadmist oma võimetest; b) täielikku teadmatust mägedes ronimise kohta või c) mul täiesti pohui, lähen vaatan, mis see mägi endast õige kujutab. Petsi puhul on õige ilmselt viimane, sest lisaks ketsidele oli tal kaasas vaid tühi seljakott, seljas t-särk. Teistel seevastu oli seljas ja jalas varustus, mida võiks nimetada keskpärase mäevallutaja baasvarustuseks. Minul näiteks olid jalas korralikud matkasaapad, mis hoidsid jalad kuivana väga pikka aega ja säästsid mind nii mõnestki vastikust villist.

Vaatamata lakkamatule vihmale oli tuju hea (rõhutan veel kord, et rõõmsameelsed ihtüoloogid on vajalikud, eriti halva ilmaga). Esimese tõusuga saime naha soojaks ja nii ei olnud vihm muud kui kerge vesijahutus kuumale kehale. Seitsmeliikmeline matkaseltskond sai „Sõrmuse vennaskonna“ järgi ristitud sisterhood of the Dodo. Sisterhood seepärast, et mitte diskrimineerida meie seltskonna kaht naist. Dodo aga seepärast, et Petsi kotis, mis minu arvates oli tühi, pidavat olema mitu pudelit kohalikku õlut, mille sildil ilutseb dodo pilt. Seega kujunes meie retke ülimaks eesmärgiks pudelid mäele vedada ja seal hävitada – siis oleksime võinud retke kordaläinuks lugeda isegi juhul, kui me alla ei jõua (ka Frodo ja Sami puhul ei olnud naasmine primaarne). Hiljem selgus, et Petsi kotis ei olnud ainsatki õlut (või luiskas ta meile?). Et sarnasus sõrmuse vennaskonnaga oleks suurem ristiti mind, kui grupi ees liikuja, Gandalf the Greyks. Erinevalt teistest oli mul toeks matkakepp, sellest ka sarnasus Gandalfiga. Seljas olnud hall särk õigustas nime veelgi. Ühtlasi sai minu grupijuhiks hakkamisega nullitud võimalus, et kergejalgsed haldjad (Ommik ja Lagle) ülejäänud seltskonnal eest ära jooksevad. Huvitav, kas tegelikult lasti mind etteotsa kartuses, et seltskonna vanim liige võib nõrkeda ja sel juhul saavad tagumised mul silma peal hoida? Või lootsid nad, et mul on piisavalt kogemusi ja suudan seltskonda ohjata? Olgu kohe öeldud, et mina ja mäed – need kaks asja ei ole seni ega käi ka tulevikus koos. Olen madala maa mees.

Nimetusi hakkasid jagama end haldjaks tituleerinud Ommik ja Lagle. Mehis üritas endale Aragorni nime välja kaubelda, kuid ma ei teagi, kas ta sai selle või mitte. Ees liikudes ei kuulnud ma kõike seljataga toimuvat ja mis sa ikka kuulad ja vahid, ronida tuleb. Silmad tuleb rajal hoida, sest vihmamärjad kivid ja juurikad on rajal ainult ühe eesmärgiga – nikastada või vigastada ronijat, et see oleks kergem saak Shelobile. Petsist sai Boromir ja see nimetus läks igati täppi, aga sellest juba edaspidi.  

Kivid ja juurikad on rajal ainult ühe eesmärgiga – nikastada või vigastada ronijat

Reipal, kuid mõõdukal sammul juhtisin gruppi. Katsusin matkakepiga kahtlaseid kive ja lompe – ikka selleks, et keegi kogemata jalga ei väänaks ja ei nurjaks juba eos meie üritust. Seepärast hoidsin ka kohe alguses tempo suhteliselt aeglase. Sellest hoolimata kippus Boromiri kohalt ikka ja jälle vahe sisse ning aeg-ajalt pidime teda järele ootama. Ootamine ei olnud sugugi mõnus, sest vihmast märjana seistes puges jahedus üsna kiiresti kontidesse. Minut aega paigalseisu ei olnud sugugi meeldiv ja enamik meist oleks ilmselt eelistanud pidevalt liikuda, sest ronides sai natukenegi sooja.

Üsna nobedalt tõusime 1200 meetri kõrgusele. Seal algas tõeliselt äge mets – väändunud ja samblasse kasvanud puud, rajal puujuurikad ja mäest laskuv oja, mis sai rammu ikka veel kestvast vihmast. Metsale eelnev maastik ei olnud sugugi nii kaunis, sest taimestik oli minu jaoks mittemidagiütlev. Pealegi kulges metsale eelnenud rajalõik mõnel hetkel üsna lähedal järsakule, mis ei olnud madalmaalasele just kõige julgustavam. Mulle mõjus see ebamugavalt, sundis pilgu ainiti rajale. Ei mingit vaate nautimist, keskendusin 100%. Piisanuks komistusest ja kolmest liigsest sammust vasakule ja ees oodanuks paarsada meetrit vabalangust, päästnud oleks vaid Shelobi võrk.

Ainus häda ses imeliselt kaunis metsas oli oja. Kohati paisus see väikeseks jõeks ja lõpuks olid ka minu jalad niisked. Kõrguse kasvades langes temperatuur. Ühel järgekordsel hetkel 1400 meetri kõrgusel Boromiri oodates (ja külmetades) laususin, et kui keegi tahab dodode hävitamisest loobuda, siis nüüd on see hetk käes, sest edasi läheb ainult külmemaks ja vastikumaks. See oli muidugi sulaselge vale, sest kuidas ma saanuks eesoleva kohta midagi teada. Eelkõige pidasin küsimust esitades silmas Boromiri, kes oli selleks hetkeks läbimärg kui põrandakalts ja liikus üsna vaevaliselt. Tegelikult olime sel hetkel vist kõik üsna muserdunud, sest lakkamatu vihm uhtus meist piisk piisa haaval enesekindlust ja positiivsust (olgu veelkord kiidetud ihtüoloogide põhjendamatu positiivsus ka kõige sitemates oludes!). Kuid küsimusele, kas jätkame teekonda tippu, hääletati ühehäälselt edasirühkimise poolt. Ja nii me liikusime, tehes vaid lühiajalisi joogi- ja söögipause.

1500 meetri kõrgusel asendus muinasjutumets põõsastikuga, mis oli küll inimesest kõrgem, kuid ei pakkunud siiski tuule eest varju. Seega olime nüüd tuule meelevallas ja see raskendas olukorda. 1700 meetri kõrgusel muutus põõsastik põlvekõrguseks. Tuul puhul kiirusega kuni 15 m/s, vihm, udu, libisev ja veerev vulkaaniline ollus jalgade all (vabandage mind geoloogid, kuid sel hetkel oli mul täiesti suva, millel me liikusime, oluline oli, et liikusime) … . Selleks hetkeks oli Boromir meist maha jäänud. Kui ta siis peale järjekordset ootepausi meile järele jõudis, seljas jätkuvalt vaid läbimärg särk, sai ta ise ka aru, et tema teekord lõpeb siin.

Olime sel hetkel tipule üsna lähedal, 1900 meetri kõrgusel. Teised olid vahepeal selga ajanud soojemaid riideid ja nende olukord oli talutav, kuigi mõni võibolla heietas loobumismõtteid. Karmihäälse Aragorni tühi pilk oli suunatud kaugusesse, sinna, kus kusagil pidi meri olema. Tinahallid pilved varjasid merd. Sel hetkel käis peast läbi tundud vanasõna „toida ihtüoloogi palju tahad, tema vaatab ikka mere poole“. Toksasin Aragorni kepiga ja küsisin, kas lähme edasi. Tema aga vaatas ainiti mere poole. Ei mingit vastust. Vaatasin haldjate poole ja küsisin mõtliku pilguga, mis nüüd siis teha (võlurid ja haldjad oskavad teadupärast vaikides suhelda)? Nemad aga olid tummad kui kalad. Pinge kasvas. Siis äkitselt lausus Aragorn: „Kas tunnete. Jõulud on tulemas. Kurat, tahaks verivorsti.“ Radagast ütles, et tema ei tunne küll midagi. Jah, oli juba ette teada, et mägi võib nõuda ohvreid ja valmis tuleb olla ootamatusteks, aga et ta võtab ette kohe kõige tugevamad, tuli mulle siiski ootamatusena. Kas tõesti ka Aragorn? Viimases lootuses laususin sosinal Aragornile, et mägedes-on-lühike-samm-hea-samm, mispeale ta virgus ja lausus: „Tühja sest verivorstist. Radagastile ei ole mõtet loota, sest tema ei tunne midagi. Või kui tunnebki, siis aru ta sellest niikuinii ei saa.“ Hingasin kergendatult, seekord läks veel õnneks. Ma ei saanud aru, mida Aragorn silmas pidas, kuid see polnudki oluline. Boromiri kaotus oli talutav, kuid kui Aragorn oleks murdunud, siis oleks see tähendanud meile Caradhrast, sest kahte murdunud meest ei oleks saanud omapäi jätta. Mina aga ei oleks saanud endale katkestamist lubada, sest ei oleks suutnud hiljem tudengite näägutamist, naeru ja kuulujutte ära kuulata; takistada oleks mind saanud vaid tõsine vigastus. Või Balrog.

Aragorn mõtleb verivorstist (pildil on juhuslikud inimesed, kel ei pruugi loo prototüüpidega seost olla)

Kuna tõusta oli jäänud 300 meetrit, siis ei soovinud keegi tipu ründamisest loobuda ja Boromiri laskumisel turva. Sai otsustatud, et Boromir peab oma saatusele üksi vastu astuma, oma deemonid üksi alistama ja ettevaatlikult laskuma. Laususime talle lohutuseks, et käime kiiresti-kiiresti tipus ära ja püüame ta laskudes uuesti kinni. Vabanenud Boromirist ja tema kurjadest mõtetest, läksid viimased 300 tõusumeetrit üsnagi lennukas tempos. Oli ka põhjust, sest külm tuul ja vihm ei andnud võimalust puhkamiseks. Viimased 200 tõusumeetrit oleks jõukohased olnud isegi lapsele, sest tõus jagunes kolme kilomeetri peale; sisuliselt oli tegu sileda maaga, kus saime liikuda väga kiiresti. Tervitused siinkohal Boromirile, kuid lohutuseks võib öelda, et tuul ja vihm oleks su enne tippu jõudmist tapnud.

4 tundi ja 45 minutit pärast baasist lahkumist olime 2280 meetri kõrguse kaldeera serval. Ja ei mingit vaadet – paks piimjas pilv varjas meie eest kogu väidetavat ilu. Pettumus (kuradi verivorst, mõtlesin endamisi). See tähendas, et meie ettevõtmine oli puhas sport – ei mingit ilu ega naudingut (v.a mets 1500 – 1700 meetri kõrgusel). Kuid siis tuli tuuleiil ja kaheks minutiks avanes suursugune vaade kauguses kõrguvale vulkaanitipule ja seda ümbritsevale üüratule kausile, mille serval me olime. Ahvi kiirusel krabati fotoaparaadid ja telefonid, pildistati end üksi, sõbraga, grupiga, vasakult, paremalt, ülevalt, alt ja kust kõik veel (ärge küsige - võlurite ja haldjate värk), lausuti tervitussõnu liikuvatele piltidele ja … siis tuli järgmine pilv ja rohkemat me ei näinudki. Kaks minutit vaadet – kas see oli ikka seda vaeva väärt?

Kaldeera serval (pildil on juhuslikud inimesed, kel ei pruugi loo prototüüpidega seost olla).

Külma ja tuule käes ei suutnud me kaua olla. Kiirelt organiseeriti ses põrgulikus keskkonnas piknik, kus sooja saamiseks ahmiti võimalikult kiiresti toitu ja jooki. Kuigi Ommik kükitas madalate põõsaste varjus, laperdas ja värises ta tuules kui haavaleht. Haldjate kergel kaalul on siiski omad miinused ja et vältida olukorda, kus järgmine tuuleiil nad üle kaldeeraserva minema puhub, vajutasin ühe oma raske matkasaapa Ommiku, teise Lagle varvastele. Toidu suhu panemisega oli neil probleeme, sest käed ei kuulanud üldse sõna – laperdasid tuules justkui oleks neil oma asi ajada. Pakkusin kõigile lonksu viskit. Oi-oi-oi, küll see oli hea, justkui kerisele visatud leil! Haldajate värisemine lakkas hoobilt. Aragorn pakkus litše (jah, ikka selle susiseva häälikuga puuvilju!), mis ta eelneval päeval varus (kas farmeri aiast või metsast, seda ta ei öelnud). Värisesin ka ise. Vahetasin märja särgi kuiva vastu, peale sai juba eelnevalt märjaks ligunenud, kuid siiski oma ülesandeid täitev Linnuvaatleja.ee vindstopper (tegelen sisuturundusega). Sahmimist oli kõigil, kuid peagi olime valmis laskuma.

Sooja säilitamiseks laskusime kiires tempos. 2000 meetri peal hakkas paistma päike, avanes vaade rannikule ja mäenõlvale, mida mööda oli vaja alla ronida. Saime nautida vaateid vanade kustunud vulkaanikraatrite sisemusse. Korraks tekkis isegi mõte, et nüüd võiks jälle kaldeera servale tagasi vaadet nautima minna, kuid see mõte sai kiiresti peast heidetud, sest meil kõigil oli mure Boromiri saatuse pärast. Tegelikult muidugi ei olnud; teadsime, et halvemal juhul leiame ta rajal  liikumisvõimetuna, sest rajalt eksida ei olnud võimalik, v.a see Shelobi võrku sattumise võimalus.

Päikeselõõsas sai senine pikk univorm lühikese vastu vahetatud, päiksekreem nahale kantud ja ettevaatlikult laskumist jätkatud. Kui üleval platool oli laskumine lihtne, sest tegu oli sisuliselt mööda kivistunud kartulipõldu jooksmisega, siis allpool tuli samme seada peenel vulkaanilisel klibul, kus pidamist oli raske leida – ikka ja jälle kippus jalg libisema. Kuid keegi ei kukkunud ja nii jõudsime suhteliselt õnnelikult tagasi metsa. Ja seal hakkas juhtuma.

Järsk laskumine vihmast märgadel juurikatel ja kividel nõudis tähelepanu. Väsimus võttis aga oma ja tähelepanu oli kerge kaduma. Piisas vaid korraks mõttes ekselda all baasis ootava kosutuse juurde ( kindlasti oli mõni meist mõttes igal õhtul lauale toodud rummipudelist lonksu võtmas, tervitused Boromirile), kui kuri oligi karjas.  

Esimesena libastus Ommik. Ees liikudes ei näinud ma seljataga toimunut, kuulsin vaid libastumist, kukkumist ja vandumist. Tegelikult hoidis Ommik keele hammaste taga, kuid näost oli selgelt näha, millised vägisõnad ta peas keerlesid ja väljapääsu otsisid. Kuid haldjale kohasel säilitas Ommik väärikuse, vaikis, hoidis põlve ja krimpsutas kergelt nägu. Minu esimene mõte oli, et nüüd on kõik persses – laskuda on veel ligi kilomeeter ja isegi kergejalgse Ommiku tassimine kujuneks parajaks katsumuseks. Õnneks ei olnud lugu hull. Peale valugrimassi taandumist lausus Ommik, et kõik on korras; valust taastumine võttis siiski veidi aega, mille jooksul jõudsin mõelda, kuidas valmistada olemasolevatest vahenditest kanderaam või iste, mida oleks võimalik kasutada liikumisvõimetu keha transportimiseks.

Ommiku põlv sai veidi põrutada ja seepärast andsin talle oma matkakepi, et oleks veidigi toekam laskuda. Endale lõikasin aga võsast uue. See ei saanud küll nii sitke kui eelmine, kuid minu esmasel hinnangul ajas see asja ära (oi kuidas ma eksisin). Veidi aja pärast libastus Ommik teist korda ja sel korral olid kahjud suuremad – retuuside vasakus põlves haigutas ruutsentimeetrine auk! Ainult naishinged suudavad hoomata selle tragöödia suurust. Ommiku sõnade kohaselt oleks põlv ju paranenud, kuid auku retuusides polevat sugugi lihtne parandada (isegi haldjad võivad hätta jääda, sest tegelikult haldjad retuuse ei kanna). Ja need olid pagana head retuusid. Adidas ja äge muster ja puha. See oli hetk, mil sooneutraalse maailmavaateteooriasse sai löödud järjekordne mõra. Teooriat propageerijad ei ole vist kunagi mägedes matkamas käinud. Matkaku ja nad saavad üsna kiiresti aru, et roosal ja sinisel värvil on inimühiskonnas oma kindel roll. Seda muidugi eeldusel, et matkaseltskonnas on nii ühe- kui teistsuguseid sooneutraalseid isikuid.

Kolmas kukkumine läks minu kontole. Ühel hetkel sai saatuslikuks minu uue kepi vähene sitkus. Märjal pinnasel libastudes murdus mu kepp, tegin pirueti ja põlv maandus pehmesse samblasse. Esmapilgul näiliselt õnnelik maandumine, kuid hetk hiljem oli põlvel näha peenike punane joon, mis muutus algselt kitsukesest emotikoni naerusuust kurjakuulutavalt veriseks vampiiriemotikonisuuks.  Lähemal vaatlusel ei olnud haav sugugi väike, verd lahmas üha rohkem ja rohkem. Karjatasin valust, haarasin põlvest, viskasin end porisse pikali, rullisin mudas. Läbi põletava valu ja kisendamise suutsin veel kaaslastelt paluda, et nad lõpetaks mu piinad ja püstitaks mäenõlvale mälestusmärgi hukkunud tundmatule võlurile. Risto, kel seni ametlikku nime veel polnud, haaras kogenud jahimehe liigutusega vöölt pussnoa, sest ta suutnud seda seakisa kauem kannatada ja nii sai temast Mordor. Ja nii jäin mina sinna mäele – surin põlvevigastusse. See oleks ju olnud äärmiselt dramaatiline ja filmilik lõpp. Tegelikkus oli loomulikult midagi muud.

Samblas oli midagi teravat. Põlvel oli 2–3 mm sügavune, 3–4 mm laiune ning 5 cm pikk haav. Võluväel ilmus kotist arstipaun, kiiresti sai haav puhastatud, plaasterdatud ja seotud kunagi doonoripunktist saadud sidemega (olen siiani need elastsed sidemed alles hoidnud lootuses, et äkki kunagi kusagil kellelgi läheb neid vaja). Kõik läks õnnelikult, sest suutsin laskumist jätkata. Valu ei tundnud, kuid olin  jalale toetudes siiski ettevaatlik ja üritasin jala kõverdamist vältida. Õnneks ei olnud haav põlve paindekohal vaid veidike madalamal, kus naha liikumine on tagasihoidlikum. Loomulikult lõikasin uue kepi, seekord märksa tugevama. Ikka sellise, millega saab maha lüüa kõik kohalikud suuremad loomad, kes verelõhna haistes võisid lihahimust kantuna kurje plaane haududa (suurimad looduslikud imetajad on saares teadupärast opossumid ja tenrekid).

Retkelised muinasjutumetsas puhkepausi pidamas (pildil on juhuslikud inimesed, kel ei pruugi loo prototüüpidega seost olla)

Laskumine 700 meetrile kulges mõõdukas tempos. Aeg-ajalt nägime enda ees Boromiri ketsijälgi, millest järeldasime, et temaga on siiani kõik hästi ja ta elab. Jõudsime talle järgi umbes 530 meetri peal. Maja taga nõlval vandus ja ukerdas ta vaikselt ettevaatlikult kepi najal. Jah, ka tema oli aru saanud, kui oluline on mägedes toeka kepi olemasolu. Tema vaevalise sammu põhjuseks olid loomulikult ketsid, mille tallad võimaldasid tunda iga kivi ja konarust. Boromiri tallad olid nii hellad, et ei kannatanud ei istumist ega astumist. Laskudes olevat ta mitmeid kordi koperdanud ja kukkunud, kuid õnneks mitte fataalselt. Boromirisuuruse müraka mäest allaveeremine oleks võinud põhjustada mäenõlval väiksematsorti ökokatastroofi, tema allatassimine oleks olnud aga katastroof meile. Hiljem kuulsin Boromirilt, et tegelikult pidanuks ta juba varem laskuma hakkama, kuid millegipärast üritas ta siiski meiega sammu pidada. Jah, mägi teeb inimese mõistusega kummalisi trikke – ka kõige nutikam mees võib mäel aru kaotada ja kummalisi mõtteid mõtlema hakata (meenutagem Aragorni hetkelist meeltesegadust verivorstiga). Tundsime kollektiivselt Boromirile kaasa, patsutasime õlale ja läksime oma teed. Ei olnud mõtet teda aidata, sest baasi oli jäänud laskuda vaid napid 80 meetrit – need viimased pool kilomeetrit oleks suutnud ka jalutu mees läbida. Ja nii meie retk otsa saigi. Veidi üle viie tunni laskumist ja olime tagasi baasis.

Mõned sõnad Radagasti Siimust, sest patt oleks lõpetada mainides meie seltskonna teist võlurit vaid episoodiliselt. Kuna Radagast on teadupärast võlurite maailmas väheke kahtlaselt kohtlase kuulsusega oma loodusarmastuse pärast, siis ei saa me sugugi pahaks panna, et tema käitumine retkel ei olnud võlurile kohane. Tema jutud kividest ja nende hingest, mida ta hellitavalt basaldiks nimetas, olid kohati kõrgemad meie vaimsest võimekusest. Kuid sarnaselt ihtüoloogidega oli ka Radagasti ülesandeks lõputu lobaga seltskonna positiivset meelsust toita. Ja selle võlutrikiga tuli ta hästi toime. Olgu su habe ka tulevikus linnusitane, krigisegu basalt su hammaste all ja keerelgu su peas rumalad mõtted. Ja kindlasti tuleb öelda mesinik-jahimees Mordori Risto kohta, et peale olulise rolli minu fantaasiaküllases eepilises võlurisurmas tasub meelde jätta – kui tahate endale kuivi jalgu ka kõige märjemates oludes, siis pange pihta tema saapad. Väidetavalt olevat ta kuiva jalaga retke läbi teinud.

Radagast rõõmsalt poseerimas Tartu linnavärvidega (pildil on juhuslik inimene, kel pole midagi pistmist loo prototüüpidega)

Järgmiseks hommikuks olid retkeliste villid ime väel kadunud ning meel ja olemine reibas. Ka Boromiri tallad suutsid taas tema keharaskust taluda. Suurest rõõmust liikus ta lausa tantsusammul. Võibolla oli tervenemise põhjuseks imeline roosakas vedelik, mida koheselt baasi naastes manustati, kuid seda ei saa me kunagi teada. Igatahes, järgmisel hommikul jalutas sama seltskond muretult mäest alla, et minna India ookeani ujuma. Aragorn astus endale meresiiliku jalga, Radagast istus endale meresiiliku tagumikku ja Boromir langes haide saagiks. Teised aga, kui nad surnud pole, elavad siiani õnnelikult.

(Tegu on 22. novembril 2018 Reunionil toimunud retkest ajendatud kirjutisega. Seosed isikute ja olukordadega ei ole 100% tõesed).