Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et juba mitmeid nädalaid mõlgutasin mõtteid, kas oleks viisakas köögi akna taha panna üles lindude söögimaja, et saaksin hommikukohvi kõrvale sulepallide saginat jälgida ja tunda rõõmu nii enda, kui ka nende kõhtude täitumisest. Viisakuse konks seisned selles, et elan teisel korrusel ning minu alumise naabri köögi akna taga juba ripub lindude söögimaja. Et naaber on juba aastaid siin elanud ja mina kõigest suhteliselt värske üürnik, siis tekkiski eetiline dilemma, kas ma mitte ei pahanda naabreid, kui meelitan tema välja treenitud linnud ennast lõbustama.
Oma süümepiinade vähendamiseks lähenesin probleemile teaduslikust või siis pigem pseudoteaduslikust vaatenurgast. Plaan oli järgmine – panna üles konkureeriv söögimaja peas mõlkuva hüpoteesiga, et linnud valivad kahest majakest ühe. Igati korralik pseudoteaduslik hüpotees, mille kinnitamine on pea sajaprotsendiliselt garanteeritud, sest pole vahet kumba söögikohta linnud eelistavad, hüpotees saab ikkagi kinnitatud. Kuid et teise konkureeriva söögimaja olemasolu samal territooriumil veelgi õigustada, siis ei saanud ma ometi piirduda pelgalt ühe hüpoteesiga. Üks korralik eksperiment peaks vastuseid andma korraga mitmetele hüpoteesidele, rääkimata siis pseudoteaduslikust eksperimendist, kus vastuste arvu ei piira miski. Nii saigi välja mõeldud veel üks hüpotees juhuks, kui linnud peaks eelistama minu aknatagust. Hüpotees sai järgmine: linnud eelistavad minu söögimaja, sest sealt on parem vaade ja kvaliteetsem toit. Mõlemad eeldused on igati põhjendatud, sest paratamatult näeb teiselt korruselt kaugemale ja minu poolt pakutav kõikvõimalike seemnete segu peaks iga kell naabri pakutava saiapudi üle lööma.
Mõeldud, tehtud. Riputasin varahommikul rõduseinale oma tagurpidi keeratud pudeli, millest linnud saavad suhteliselt väikese ava kaudu seemneid nokkida. Pudelil ilutses kena sinitihase pilt ja võõramakeelne suurekirjaline tekst „Futter Boy“ ning kirbukirjas ohtralt lauseid selle kohta, kuidas söötjat õigesti kasutada. Kõik see tekst jäi pärast söötja paigaldamist kenasti tagurpidi. Kasutusjuhendi mainimine võib tunduda esialgu liigsena, sest selliste peensusteni ei laskuta reeglina üheski teaduslikus töös, kuid tuletan meelde, et tegu on tõsipseudoteadusliku uuringuga ja seepärast pole ükski detail liiast (olulisus selgub hiljem). Pseudoteaduslik katse võis alata.
Esimene vaatlus. Nagu arvata oli, ei leidnud linnud esimesel hommikul teed minu rõdule. Rüüpasin kohvi, põrnitsesin pudelit ja katsusin rahuneda. Küll nad tulevad, küll tulevad, kuhu nad pääsevad. Tundsin end kui kalamees tiigi ääres, mis on paksult kalu täis, kuid konksu otsa ei hakka neist ükski. Linnud istusid kui kollaseks võõbatud kivikujud hoovil põõsa otsas. Vahelduseks heitsin pilgu naabri toidumajale. Pilt oli paljulubav, sest ka naabri toidumaja oli tühi. Distantsilt polnud küll võimalik kindlaks teha, kas toidumajas oli midagi söödavat või mitte, kuid pseudoteaduse seisukohalt on see fakt täiesti tähtsusetu. Võtsin veel ühe tassi kohvi, lootes, et ehk linnud ikka tulevad ja kinnitavad mu hüpoteese. Tühjagi. Lõpetasin vaatluse ja läksin tööle. Ehk õhtu toob selgust. Ei toonud, sest naasin töölt pimedas ja unustasin kontrollida, kas toidu kogus on söötjas vähenenud või mitte – samuti ebaoluline fakt pseudoteadlase jaoks.
Teine hommik. Võit ja halleluuja. Rasvatihased, kodu- ja põldvarblased askeldasid agaralt söötja ümber. Haarasid seemne nokka ja lendasid põõsaste otsa keha kinnitama. Võit oli magus, seda enam, et naabri toidumaja ei külastanud ainuski lind. Seega olin saanud kinnituse oma püstitatud hüpoteesidele: linnud valisid kahest toidumajast ühe ning eelistatud oli just minu akna taga asuv söötja. Oli viimane aeg katse lõpetada, sest oht, et naaber võib mingil hetkel pidada vajalikuks oma söögimajja lindudele süüa panna, kasvas iga tunniga. Ja see võiks hüpoteeside kinnitamise kahtlusse alla seada. Naabri toidumaja oli jätkuvalt tühi, seda nii toidust kui ka lindudest. Kuulutasin katse lõppenuks ja hüpoteesid kinnitatuks. Üks vaatlus kahe erineva hüpoteesi kinnitamiseks – seda võib pidada kindlalt pseudoteaduse kõrgpilotaažiks.
Saavutanud enda silmis vägagi eduka pseudoteadlase renomee, hakkasin plaanima uusi katseid, et tuua päevavalgele uusi seni saladuseks jäänud pseudoteaduslikke tõdesid (suuresti selleks, et saada suuremat õigustust oma toidumaja kasutamsele). Vaatasin järgnevatel hommikutel, kuidas linnud rõdu külastasid ja hirmuäratava kiirusega seemneid hävitasid. See tegi murelikuks, sest sellise tempo juures oleks juba viiendaks päevaks söötja ennast ammendanud. Olin arvestanud, et saan vähemalt mõned nädalad söötjat täitmata läbi ajada. Et ressurss ei läheks pseudoteaduse jaoks kaduma, genereerisin kähku hüpoteesi, mille kontrollimine aitaks mul ebaõnnestumise korral säästa seemneid, õnnestumise korral aga kinnitab hüpoteesi. Kuklas kumas üks fakt, mida olin kuulnud tõsiteadulikest allikatest ja millesse ma seetõttu skepsisega suhtusin. Nimelt olevat Inglismaa tihased õppinud avama ukse taha jäetud piimapudeleid. Sellest lähtuvalt oli minu hüpotees oli järgmine: Tartu rasvatihased on vähemalt sama targad kui Inglismaal. Hüpoteesi kontrollimiseks otsustasin seemnete ava hõbepaberiga katta, et see jäljendaks suletud piimapudelit (jäljendamist ei soovita ma siiski teistele pseudoteadlastele; kui vähegi võimalik, siis tuleks katsed läbi viia nii, et neid oleks võimalikult raske korrata). Esimene rasvatihane oli kaunikesti ehmunud näoga (subjektiivsete hinnangute andmine uurija tujust ja konditsioonist lähtuvalt on pseudoteaduses igati aktsepteeritav meetod) ja eemaldus kiiresti. Kiire järeldus: vähemalt üks Tartu rasvatihane on märkimisväärselt tuhmim (loe: rumalam) kui Inglismaa semud. Näis, et minu katse seemneid tulevikuks säästa, läheb õnneks. Selle teadmisega suundusin tööle.
Neljas hommik. Hõbepaber oli kadunud ja linnud olid poole seemnevarust hävitanud. Kahetsusega südames, sest seemneid ei õnnestunud säästa, pidin tunnistama, et kolmas hüpotees sai kinnitatud – Tartu tihased on vähemalt sama nutikad kui Inglismaal, välja arvatud üks isend! Et see üks õnnetu ehmunud emane rasvatihane saaks siiski võimaluse end rehabiliteerida ja samas ka seemned säästetud, otsustasin ava uuesti sulgeda, kuid seekord teibiga, mida on tunduvalt raskem eemaldada kui hõbepaberit. Jäin ootama. Ootasin natuke veel. Siis veel mõned minutid. Ja lõpuks ta tuli. Samasugune ehmatanud nägu peas kui eelmisel hommikul, maandus kinnikaetud avale, vaatas pikalt ja süvenenud ilmel söötjale joonistatud sinitihase joonistust, toksis seda mõned korrad, heitis pilgu kasutusjuhendile, mis oli jätkuvalt tagurpidi ja inglisekeelne, mõtles korraks ja lõi, raksti, noka teibi sisse ning hakkas seda lahti sikutama. Heureka! Mis võiks olla veel parem, kui võimalus püstitada hüpotees peale katse toimumist! Sellist võimalust ei saa jätta kasutamata ükski endast lugupidav pseudoteadlane. Kiiresti genereerisin hüpoteesi: Tartu rasvatihased on sama nutikad kui Inglismaa tihased, kuid vähemalt üks Tartu rasvatihane on neist kõigist märksa teravam, sest oskab lugeda. Vahva. Sellist läbimurret poleks osanud isegi oma parimates pseudounenägudes näha.
Kokkuvõte. Ühe toidumajaga (hind umbes 5 €) sai kontrollitud nelja erinevat hüpoteesi, mis peaksid andma kokku ühe vägagi arvestatava pseudoteaduliku doktoritöö. Lisaks saan nüüd naabrile öelda, et ta ei peaks väga minuga pahandama, et tema linde kurjasti ära kasutasin, sest katsete tulemused on vägevad ja ta väärib kindlasti kaasautorlust. Nüüd on vaja leida vaid üks respekteeritud pseudoteaduslik ajakiri, kus oma katsete tulemused publitseerida.
