2280 meetrit ehk minu esimene tõus kõrgustesse

Sadu algas juba õhtul. Võiks öelda, et sadu oli nii vali, et telgis ei olnud kuulda midagi peale trummeldava vihma. Kuid see oleks siiski vale, sest kusagilt, ilmselt naabertelgist või lähedal asuva maja avatud aknast, kostus üksiku magaja norskamist. Müra oli võrreldav väiksemat sorti traktoriga. Sellisega, mis põllul sihitult omapäi rõõmsaid poognaid joonistab, suvalisel hetkel äkitselt mürina saatel kiirendab nii, et esirattad õhus ning siis veelgi ootamatumalt pidurdab. Ja nii mitu tundi järjest. Väike lõbus traktor. Seepärast magasin sügavale kõrva surutud troppidega. Vihmatrummiga suutsin harjuda ja lõpuks ei pannud ma seda enam tähele, kuid see väike traktor ... see põrises ka läbi troppide.

Esimest korda ärkasin juba kella neljast. Vihma ladistas jätkuvalt. Kuna plaanitud retke alguseni oli jäänud üle tunni, siis surusin tropid taas sügavamale kõrva, sest need sindrid kippusid öö jooksul kõrvast libisema. Põõnasin edasi. Retkeärevuse tõttu ärkasin järgneva poole tunni jooksul oma kolm korda ning kontrollisin kella, et mitte sissemagada. Kuid lõpus võttis uni oma ja uinusin (väike traktor oli sel ajal kas tankimispausil või põllu teises otsas).

Kümme minutit kell viis läbi värises mu telk. Esimene mõte oli, et kohe sõidab väike traktor üle telgi ja mu kuulsusetu troopikareis lõpeb siin palmi all. Järgmise raputuse ajal kuulsin Mehist küsimas, kas ma olen ikka tulemas. Mehise hääl oli vaikne ja mahe kui õrn kevadine tuulepuhang, eriti veel oludes, kus hetk tagasi olin end juba kadunukeseks arvanud. Kuid mahe tuulepuhang oli petlik. Mahedaks tegid Mehise hääle kõrvatropid, sest kuulsin teda vaevu-vaevu, justkui hüüaks keegi kaugusest. Kiskusin tropid kõrvast ja siis paljastus Mehise tõeline häälepale, mis oli nõudlik ja ei jätnud palju ruumi kõhklemiseks. See kõlas kui ohvitseri käsk reamehele: „Maast lahti! Rivistus ja varustuse kontroll viie minuti pärast! Hop-hop!“. Oli tunne, et olen sattunud vihma käest räästa alla. Kuid parem olla räästa kui väikse traktori all. 

Ajasin end istuli, panin riidesse nii kiiresti kui võimalik. Kuulatasin. Midagi oli teisiti. Jah, väike traktor oli vait. Kontrollisin kella. Äratuse mittekuulmine on minu puhul erandlik, tavaliselt ärkan väiksemagi krõpsu peale. Kellaga oli kõik korras – äratus oli peal, kuid ilmselt olid eelnevate päevade vintsutused oma jälje jätnud ja mu meeli nüristanud. Või oli asi selles, et kellakäsi oli tihkelt padjaks keeratud fliisi all ja helin ei suutnud sellest ja kõrvatroppidest läbi tungida. Oli mis oli, kuid tuleb tunnistada, et esimest korda viimase 20 aasta jooksul magasin sisse. Tavaliselt olen ikka see, kes ootab teisi, nüüd oodati mind.

Pets, Lagle, Ommik, Risto ja Siim pakkisid juba kotte ja perenaise tehtud võileibu. Au ja kiitus talle, sest ta pidi meie pärast tavapärasest varem ärkama. Tema suurim mure oli, et meil piisavalt vett kaasas oleks. Minul oli turvaline tunne, sest kotis loksus vähemalt kolm liitrit vett. Pressisin ka oma leiva seljakotti, sest varasel hommikutunnil ei olnud mõistlik vaid mõni minut peale ärkamist saia närida. Seljakotis ootasid võileiba soe pesu, vindstopper, õhuke kilejope, šokolaad, küpsised, fotoaparaat ja arstipaun. Ja loomulikult vesi. Ühesõnaga – kõik vajalik üheks mägiseks retkeks ja veel 3-4 kilogrammi mittevajalikku kraami. Näiteks kaks märkmikku, kolm pliiatsit, rikkis kompass, binokkel, rahakott ja rull WC-paberit (no iial ei või teada). Minu hinnangul imas paber endasse vähemalt kaks liitrit vett, sest muud mõistlikku seletust ma oma koti raskusele ei leidnud.

Meeleolu ei olnud just kõige parem, sest vihma ladistas endisel, kord vähem, kord rohkem. Sarnane tunne võib olla kehva ilmaga laulupeo rongkäigus osalejatel – kangesti ülev tunne on, tahaks teele asuda, kuid samas ei taha, et esimese kilomeetriga pastlad jalas venima ja lagunema hakkavad. See on muidugi pelgalt minu oletus, sest ma ei ole laulupeo rongkäigus kunagi osalenud.

Saju lõppemise lootuses lükkasime retke algust edasi. Kuid sadu ei lakanud. Vaatasime sadu, vaagisime, kas ootame veel, kuid otsustasime siiski teele asuda ja oma pastlad märjaks teha. Ees ootas 1900 tõusumeetrit ja teist samapalju langust – kõik pidi tehtud saama enne pimedat, mis pidi saabuma umbes 18:40. Kuna meil ei olnud selget ettekujutust, kui raskeks retk võib kujuneda ja kui kaua aega selleks kulub, ei saanud me endale pikka viivitust lubada. Meil oli küll eelmisel päeval kahelt mäe otsas käinult umbkaudne teave ajakulu kohta, kuid et Ansise ja Sigridi võis minu hinnangul liigitada eeskujulikeks spordiklubi liikmeteks, siis ei olnud väga mõistlik neilt saadud infot sulatõena võtta. Meie puhul ei olnud tegu just lodevkehade seltskonnaga, sest selliseid ei oleks ekspeditsioonile lastud, kuid võrreldes spordiklubiga ei olnud meie seltskonna füüsilised võimed teab mis kõrged. Pealegi oli meid kokku seitse ja iga lollgi teab, et suure seltskonna liikumine on alati aeglasem (v.a talvel kelgutades). Muide, Sigrid olevat mäe vallutanud vaid poole liitri veega. Mulle jäigi mõistatuseks, kuidas ta sellega hakkama sai. Alguses kahtlustasin, et see võib olla miski geoloogide salanipp, millest teised teadlikud ei ole, kuid et ka meie seltskonnas oli vähemalt kaks geoloogi (Siim ja Pets), siis sai mulle kiiresti selgeks, et ei tea need geoloogid midagi salajast.

Lisaks minule oli seltskonnas kolm ihtüoloogi ja üks mesilastesõber, kuid nende erialateadmistele ma mäe vallutamisel väga ei lootnud. Vabandused Lagle, Mehise ja Ommiku ees, kuid ka kõige parema tahtmise juures ei suutnud ma meenutada ainsatki kalanduslikku nippi, millest oleks olnud abi tippu jõudmisel. Näljasurm meid ei ähvardanud ja kui olekski ähvardanud, siis minu teada ei jäänud teele ainsatki veekogu, kust oleks saanud kala. Oleks neil kaasas olnud kalade püüdmiseks elektrikahv, siis seda oleks saanud kasutada väsinud kehade ergutamiseks, kuid nende varustus oli kusagil seitsme mäe ja mere taga (olusid arvestades siiski vaid seitsme mäe taga) kohaliku ülikooli keldris. Loomulikult ei olnud ihtüoloogidel kaasas ka elementaarset varustust – konksu ja tamiili – mida oleks saanud häda korral kasutada haava õmblemiseks. Võib tekkida küsimus, milleks üldse ihtüolooge kuivamaaretkele kaasa võtta, sest tolku neist ju pole. Või kui, siis umbes sama palju, kui geoloogide kotitäiest kividest. Kui te nii mõtlete, siis ei ole te järelikult ihtüoloogidega kokku puutunud. Kõik puuduva kompenseerivad nad oma joviaalsuse ja lõputuna näiva põhjendamatu optimismiga. Ja see, ütlen ma teile, on raskel retkel kordades olulisem elektrikahvast ja konksust, tamiilist rääkimata. No ja mesilastest ei näinud ma samuti palju tolku olevat, sest viimastel aastatel olevat pooled saare mesilindudest otsustanud ära surra. Lootus mäel hätta jäädes magusat kosutust leida oli nullilähedane. Seega olid minu lootused pigem geoloogidel, ses mis see mägi muud on, kui üks suur kivi. Lihtsalt veidi suurem nendest, mille otsa mina oma nooruses ronisin, et sealt siis linde vaadata. Vot lindude tundmisest oleks näljahäda korral küll abi olnud, sest linde on ka kõrgel mäe otsas. Nad on küll pisikesed kui pöidlad, pealegi endeemsed, kuid häda korral ei küsi sellest keegi. Kõhtu ja valmis. Nii surid ka naabersaarel Mauritiusel dodod. 

Hoolimata vihmast astusime katuse alt välja 5:30. Otsus oli igati õige, sest sadu kestis kuni keskpäevani ja seega ei oleks me suutnud selle lõppu ära oodata. Esimese kilomeetri läbimiseks kulus 20 minutit, selle ajaga tõusime 160 meetrit. Eriliselt kerge sammuga olid Ommik ja Lagle, kes kippusid teistel kohe eest kaduma. Mis neil viga järsul kivisel nõlval ronida – kergkaalastest naised said koheselt oma võimu näidata ja mehed paika panna. Hirmuga mõtlesin, et kui nad peaks samas tempos kogu tõusu võtma, siis ei ole mul lootustki nendega sammu pidada ja meie seltskond laguneb juba enne, kui retk õige hoo sisse saab. Lubasin enesele, et kui see tõesti peaks nii minema, siis ülendan nad spordiklubi liikmeteks, kirjutan õhtul (eeldusel, et jõuan elusalt tagasi) neile isiklikult spordiklubi liikmekaardid ja keelan neil igasuguse motoriseeritus liikumise meie baasi ja mereäärse küla vahel. Mina lähtusin samme seades motost mägedes-on-hea-samm-lühike-samm ja ei üritanudki nendega sammu pidada. Pealegi oli teada, et pärast esimese lõigu läbimist kohtume ametliku matkaraja alguses. Nimeks oli rajal GR R2. Võibolla oli rajameister Star Wars-i austaja ja üritas rada väikesele droonile (R2D2) pühendada, kuid seos oli ähmane, pigem võis lühendit dekodeerida Get Ready and Relax Too. Kohalikele elanikele oleks selline tõlgendus vast isegi paslik olnud, nende seas oli rada üsna populaarne. Eelnevatel päevadel nägin sel liikumas matkajaid, kelledest enamik olid tõupuhtad sportlased – ei mingit varustust peale sulgkerge seljakoti vee tarvis ja käes matkakepid. Minu seljakottkott kaalus oma kümme kilo!

Rada kulges sirgjoones mäest üles, ole ainul mees ja astu. Esimene kilomeeter võttis oma –  Ommiku, Lagle ja Siimu jalanõud olid läbimärjad, Petsi ketsidest ei ole üldse mõtet rääkida, sama hästi oleks võinud paljajalu tulla. Ketsidega mäevallutusele tulek näitab kas: a) väga suurt enesekindlust ja teadmist oma võimetest; b) täielikku teadmatust mägedes ronimise kohta või c) mul täiesti pohui, lähen vaatan, mis see mägi endast õige kujutab. Petsi puhul on õige ilmselt viimane, sest lisaks ketsidele oli tal kaasas vaid tühi seljakott, seljas t-särk. Teistel seevastu oli seljas ja jalas varustus, mida võiks nimetada keskpärase mäevallutaja baasvarustuseks. Minul näiteks olid jalas korralikud matkasaapad, mis hoidsid jalad kuivana väga pikka aega ja säästsid mind nii mõnestki vastikust villist.

Vaatamata lakkamatule vihmale oli tuju hea (rõhutan veel kord, et rõõmsameelsed ihtüoloogid on vajalikud, eriti halva ilmaga). Esimese tõusuga saime naha soojaks ja nii ei olnud vihm muud kui kerge vesijahutus kuumale kehale. Seitsmeliikmeline matkaseltskond sai „Sõrmuse vennaskonna“ järgi ristitud sisterhood of the Dodo. Sisterhood seepärast, et mitte diskrimineerida meie seltskonna kaht naist. Dodo aga seepärast, et Petsi kotis, mis minu arvates oli tühi, pidavat olema mitu pudelit kohalikku õlut, mille sildil ilutseb dodo pilt. Seega kujunes meie retke ülimaks eesmärgiks pudelid mäele vedada ja seal hävitada – siis oleksime võinud retke kordaläinuks lugeda isegi juhul, kui me alla ei jõua (ka Frodo ja Sami puhul ei olnud naasmine primaarne). Hiljem selgus, et Petsi kotis ei olnud ainsatki õlut (või luiskas ta meile?). Et sarnasus sõrmuse vennaskonnaga oleks suurem ristiti mind, kui grupi ees liikuja, Gandalf the Greyks. Erinevalt teistest oli mul toeks matkakepp, sellest ka sarnasus Gandalfiga. Seljas olnud hall särk õigustas nime veelgi. Ühtlasi sai minu grupijuhiks hakkamisega nullitud võimalus, et kergejalgsed haldjad (Ommik ja Lagle) ülejäänud seltskonnal eest ära jooksevad. Huvitav, kas tegelikult lasti mind etteotsa kartuses, et seltskonna vanim liige võib nõrkeda ja sel juhul saavad tagumised mul silma peal hoida? Või lootsid nad, et mul on piisavalt kogemusi ja suudan seltskonda ohjata? Olgu kohe öeldud, et mina ja mäed – need kaks asja ei ole seni ega käi ka tulevikus koos. Olen madala maa mees.

Nimetusi hakkasid jagama end haldjaks tituleerinud Ommik ja Lagle. Mehis üritas endale Aragorni nime välja kaubelda, kuid ma ei teagi, kas ta sai selle või mitte. Ees liikudes ei kuulnud ma kõike seljataga toimuvat ja mis sa ikka kuulad ja vahid, ronida tuleb. Silmad tuleb rajal hoida, sest vihmamärjad kivid ja juurikad on rajal ainult ühe eesmärgiga – nikastada või vigastada ronijat, et see oleks kergem saak Shelobile. Petsist sai Boromir ja see nimetus läks igati täppi, aga sellest juba edaspidi.  

Kivid ja juurikad on rajal ainult ühe eesmärgiga – nikastada või vigastada ronijat

Reipal, kuid mõõdukal sammul juhtisin gruppi. Katsusin matkakepiga kahtlaseid kive ja lompe – ikka selleks, et keegi kogemata jalga ei väänaks ja ei nurjaks juba eos meie üritust. Seepärast hoidsin ka kohe alguses tempo suhteliselt aeglase. Sellest hoolimata kippus Boromiri kohalt ikka ja jälle vahe sisse ning aeg-ajalt pidime teda järele ootama. Ootamine ei olnud sugugi mõnus, sest vihmast märjana seistes puges jahedus üsna kiiresti kontidesse. Minut aega paigalseisu ei olnud sugugi meeldiv ja enamik meist oleks ilmselt eelistanud pidevalt liikuda, sest ronides sai natukenegi sooja.

Üsna nobedalt tõusime 1200 meetri kõrgusele. Seal algas tõeliselt äge mets – väändunud ja samblasse kasvanud puud, rajal puujuurikad ja mäest laskuv oja, mis sai rammu ikka veel kestvast vihmast. Metsale eelnev maastik ei olnud sugugi nii kaunis, sest taimestik oli minu jaoks mittemidagiütlev. Pealegi kulges metsale eelnenud rajalõik mõnel hetkel üsna lähedal järsakule, mis ei olnud madalmaalasele just kõige julgustavam. Mulle mõjus see ebamugavalt, sundis pilgu ainiti rajale. Ei mingit vaate nautimist, keskendusin 100%. Piisanuks komistusest ja kolmest liigsest sammust vasakule ja ees oodanuks paarsada meetrit vabalangust, päästnud oleks vaid Shelobi võrk.

Ainus häda ses imeliselt kaunis metsas oli oja. Kohati paisus see väikeseks jõeks ja lõpuks olid ka minu jalad niisked. Kõrguse kasvades langes temperatuur. Ühel järgekordsel hetkel 1400 meetri kõrgusel Boromiri oodates (ja külmetades) laususin, et kui keegi tahab dodode hävitamisest loobuda, siis nüüd on see hetk käes, sest edasi läheb ainult külmemaks ja vastikumaks. See oli muidugi sulaselge vale, sest kuidas ma saanuks eesoleva kohta midagi teada. Eelkõige pidasin küsimust esitades silmas Boromiri, kes oli selleks hetkeks läbimärg kui põrandakalts ja liikus üsna vaevaliselt. Tegelikult olime sel hetkel vist kõik üsna muserdunud, sest lakkamatu vihm uhtus meist piisk piisa haaval enesekindlust ja positiivsust (olgu veelkord kiidetud ihtüoloogide põhjendamatu positiivsus ka kõige sitemates oludes!). Kuid küsimusele, kas jätkame teekonda tippu, hääletati ühehäälselt edasirühkimise poolt. Ja nii me liikusime, tehes vaid lühiajalisi joogi- ja söögipause.

1500 meetri kõrgusel asendus muinasjutumets põõsastikuga, mis oli küll inimesest kõrgem, kuid ei pakkunud siiski tuule eest varju. Seega olime nüüd tuule meelevallas ja see raskendas olukorda. 1700 meetri kõrgusel muutus põõsastik põlvekõrguseks. Tuul puhul kiirusega kuni 15 m/s, vihm, udu, libisev ja veerev vulkaaniline ollus jalgade all (vabandage mind geoloogid, kuid sel hetkel oli mul täiesti suva, millel me liikusime, oluline oli, et liikusime) … . Selleks hetkeks oli Boromir meist maha jäänud. Kui ta siis peale järjekordset ootepausi meile järele jõudis, seljas jätkuvalt vaid läbimärg särk, sai ta ise ka aru, et tema teekord lõpeb siin.

Olime sel hetkel tipule üsna lähedal, 1900 meetri kõrgusel. Teised olid vahepeal selga ajanud soojemaid riideid ja nende olukord oli talutav, kuigi mõni võibolla heietas loobumismõtteid. Karmihäälse Aragorni tühi pilk oli suunatud kaugusesse, sinna, kus kusagil pidi meri olema. Tinahallid pilved varjasid merd. Sel hetkel käis peast läbi tundud vanasõna „toida ihtüoloogi palju tahad, tema vaatab ikka mere poole“. Toksasin Aragorni kepiga ja küsisin, kas lähme edasi. Tema aga vaatas ainiti mere poole. Ei mingit vastust. Vaatasin haldjate poole ja küsisin mõtliku pilguga, mis nüüd siis teha (võlurid ja haldjad oskavad teadupärast vaikides suhelda)? Nemad aga olid tummad kui kalad. Pinge kasvas. Siis äkitselt lausus Aragorn: „Kas tunnete. Jõulud on tulemas. Kurat, tahaks verivorsti.“ Radagast ütles, et tema ei tunne küll midagi. Jah, oli juba ette teada, et mägi võib nõuda ohvreid ja valmis tuleb olla ootamatusteks, aga et ta võtab ette kohe kõige tugevamad, tuli mulle siiski ootamatusena. Kas tõesti ka Aragorn? Viimases lootuses laususin sosinal Aragornile, et mägedes-on-lühike-samm-hea-samm, mispeale ta virgus ja lausus: „Tühja sest verivorstist. Radagastile ei ole mõtet loota, sest tema ei tunne midagi. Või kui tunnebki, siis aru ta sellest niikuinii ei saa.“ Hingasin kergendatult, seekord läks veel õnneks. Ma ei saanud aru, mida Aragorn silmas pidas, kuid see polnudki oluline. Boromiri kaotus oli talutav, kuid kui Aragorn oleks murdunud, siis oleks see tähendanud meile Caradhrast, sest kahte murdunud meest ei oleks saanud omapäi jätta. Mina aga ei oleks saanud endale katkestamist lubada, sest ei oleks suutnud hiljem tudengite näägutamist, naeru ja kuulujutte ära kuulata; takistada oleks mind saanud vaid tõsine vigastus. Või Balrog.

Aragorn mõtleb verivorstist (pildil on juhuslikud inimesed, kel ei pruugi loo prototüüpidega seost olla)

Kuna tõusta oli jäänud 300 meetrit, siis ei soovinud keegi tipu ründamisest loobuda ja Boromiri laskumisel turva. Sai otsustatud, et Boromir peab oma saatusele üksi vastu astuma, oma deemonid üksi alistama ja ettevaatlikult laskuma. Laususime talle lohutuseks, et käime kiiresti-kiiresti tipus ära ja püüame ta laskudes uuesti kinni. Vabanenud Boromirist ja tema kurjadest mõtetest, läksid viimased 300 tõusumeetrit üsnagi lennukas tempos. Oli ka põhjust, sest külm tuul ja vihm ei andnud võimalust puhkamiseks. Viimased 200 tõusumeetrit oleks jõukohased olnud isegi lapsele, sest tõus jagunes kolme kilomeetri peale; sisuliselt oli tegu sileda maaga, kus saime liikuda väga kiiresti. Tervitused siinkohal Boromirile, kuid lohutuseks võib öelda, et tuul ja vihm oleks su enne tippu jõudmist tapnud.

4 tundi ja 45 minutit pärast baasist lahkumist olime 2280 meetri kõrguse kaldeera serval. Ja ei mingit vaadet – paks piimjas pilv varjas meie eest kogu väidetavat ilu. Pettumus (kuradi verivorst, mõtlesin endamisi). See tähendas, et meie ettevõtmine oli puhas sport – ei mingit ilu ega naudingut (v.a mets 1500 – 1700 meetri kõrgusel). Kuid siis tuli tuuleiil ja kaheks minutiks avanes suursugune vaade kauguses kõrguvale vulkaanitipule ja seda ümbritsevale üüratule kausile, mille serval me olime. Ahvi kiirusel krabati fotoaparaadid ja telefonid, pildistati end üksi, sõbraga, grupiga, vasakult, paremalt, ülevalt, alt ja kust kõik veel (ärge küsige - võlurite ja haldjate värk), lausuti tervitussõnu liikuvatele piltidele ja … siis tuli järgmine pilv ja rohkemat me ei näinudki. Kaks minutit vaadet – kas see oli ikka seda vaeva väärt?

Kaldeera serval (pildil on juhuslikud inimesed, kel ei pruugi loo prototüüpidega seost olla).

Külma ja tuule käes ei suutnud me kaua olla. Kiirelt organiseeriti ses põrgulikus keskkonnas piknik, kus sooja saamiseks ahmiti võimalikult kiiresti toitu ja jooki. Kuigi Ommik kükitas madalate põõsaste varjus, laperdas ja värises ta tuules kui haavaleht. Haldjate kergel kaalul on siiski omad miinused ja et vältida olukorda, kus järgmine tuuleiil nad üle kaldeeraserva minema puhub, vajutasin ühe oma raske matkasaapa Ommiku, teise Lagle varvastele. Toidu suhu panemisega oli neil probleeme, sest käed ei kuulanud üldse sõna – laperdasid tuules justkui oleks neil oma asi ajada. Pakkusin kõigile lonksu viskit. Oi-oi-oi, küll see oli hea, justkui kerisele visatud leil! Haldajate värisemine lakkas hoobilt. Aragorn pakkus litše (jah, ikka selle susiseva häälikuga puuvilju!), mis ta eelneval päeval varus (kas farmeri aiast või metsast, seda ta ei öelnud). Värisesin ka ise. Vahetasin märja särgi kuiva vastu, peale sai juba eelnevalt märjaks ligunenud, kuid siiski oma ülesandeid täitev Linnuvaatleja.ee vindstopper (tegelen sisuturundusega). Sahmimist oli kõigil, kuid peagi olime valmis laskuma.

Sooja säilitamiseks laskusime kiires tempos. 2000 meetri peal hakkas paistma päike, avanes vaade rannikule ja mäenõlvale, mida mööda oli vaja alla ronida. Saime nautida vaateid vanade kustunud vulkaanikraatrite sisemusse. Korraks tekkis isegi mõte, et nüüd võiks jälle kaldeera servale tagasi vaadet nautima minna, kuid see mõte sai kiiresti peast heidetud, sest meil kõigil oli mure Boromiri saatuse pärast. Tegelikult muidugi ei olnud; teadsime, et halvemal juhul leiame ta rajal  liikumisvõimetuna, sest rajalt eksida ei olnud võimalik, v.a see Shelobi võrku sattumise võimalus.

Päikeselõõsas sai senine pikk univorm lühikese vastu vahetatud, päiksekreem nahale kantud ja ettevaatlikult laskumist jätkatud. Kui üleval platool oli laskumine lihtne, sest tegu oli sisuliselt mööda kivistunud kartulipõldu jooksmisega, siis allpool tuli samme seada peenel vulkaanilisel klibul, kus pidamist oli raske leida – ikka ja jälle kippus jalg libisema. Kuid keegi ei kukkunud ja nii jõudsime suhteliselt õnnelikult tagasi metsa. Ja seal hakkas juhtuma.

Järsk laskumine vihmast märgadel juurikatel ja kividel nõudis tähelepanu. Väsimus võttis aga oma ja tähelepanu oli kerge kaduma. Piisas vaid korraks mõttes ekselda all baasis ootava kosutuse juurde ( kindlasti oli mõni meist mõttes igal õhtul lauale toodud rummipudelist lonksu võtmas, tervitused Boromirile), kui kuri oligi karjas.  

Esimesena libastus Ommik. Ees liikudes ei näinud ma seljataga toimunut, kuulsin vaid libastumist, kukkumist ja vandumist. Tegelikult hoidis Ommik keele hammaste taga, kuid näost oli selgelt näha, millised vägisõnad ta peas keerlesid ja väljapääsu otsisid. Kuid haldjale kohasel säilitas Ommik väärikuse, vaikis, hoidis põlve ja krimpsutas kergelt nägu. Minu esimene mõte oli, et nüüd on kõik persses – laskuda on veel ligi kilomeeter ja isegi kergejalgse Ommiku tassimine kujuneks parajaks katsumuseks. Õnneks ei olnud lugu hull. Peale valugrimassi taandumist lausus Ommik, et kõik on korras; valust taastumine võttis siiski veidi aega, mille jooksul jõudsin mõelda, kuidas valmistada olemasolevatest vahenditest kanderaam või iste, mida oleks võimalik kasutada liikumisvõimetu keha transportimiseks.

Ommiku põlv sai veidi põrutada ja seepärast andsin talle oma matkakepi, et oleks veidigi toekam laskuda. Endale lõikasin aga võsast uue. See ei saanud küll nii sitke kui eelmine, kuid minu esmasel hinnangul ajas see asja ära (oi kuidas ma eksisin). Veidi aja pärast libastus Ommik teist korda ja sel korral olid kahjud suuremad – retuuside vasakus põlves haigutas ruutsentimeetrine auk! Ainult naishinged suudavad hoomata selle tragöödia suurust. Ommiku sõnade kohaselt oleks põlv ju paranenud, kuid auku retuusides polevat sugugi lihtne parandada (isegi haldjad võivad hätta jääda, sest tegelikult haldjad retuuse ei kanna). Ja need olid pagana head retuusid. Adidas ja äge muster ja puha. See oli hetk, mil sooneutraalse maailmavaateteooriasse sai löödud järjekordne mõra. Teooriat propageerijad ei ole vist kunagi mägedes matkamas käinud. Matkaku ja nad saavad üsna kiiresti aru, et roosal ja sinisel värvil on inimühiskonnas oma kindel roll. Seda muidugi eeldusel, et matkaseltskonnas on nii ühe- kui teistsuguseid sooneutraalseid isikuid.

Kolmas kukkumine läks minu kontole. Ühel hetkel sai saatuslikuks minu uue kepi vähene sitkus. Märjal pinnasel libastudes murdus mu kepp, tegin pirueti ja põlv maandus pehmesse samblasse. Esmapilgul näiliselt õnnelik maandumine, kuid hetk hiljem oli põlvel näha peenike punane joon, mis muutus algselt kitsukesest emotikoni naerusuust kurjakuulutavalt veriseks vampiiriemotikonisuuks.  Lähemal vaatlusel ei olnud haav sugugi väike, verd lahmas üha rohkem ja rohkem. Karjatasin valust, haarasin põlvest, viskasin end porisse pikali, rullisin mudas. Läbi põletava valu ja kisendamise suutsin veel kaaslastelt paluda, et nad lõpetaks mu piinad ja püstitaks mäenõlvale mälestusmärgi hukkunud tundmatule võlurile. Risto, kel seni ametlikku nime veel polnud, haaras kogenud jahimehe liigutusega vöölt pussnoa, sest ta suutnud seda seakisa kauem kannatada ja nii sai temast Mordor. Ja nii jäin mina sinna mäele – surin põlvevigastusse. See oleks ju olnud äärmiselt dramaatiline ja filmilik lõpp. Tegelikkus oli loomulikult midagi muud.

Samblas oli midagi teravat. Põlvel oli 2–3 mm sügavune, 3–4 mm laiune ning 5 cm pikk haav. Võluväel ilmus kotist arstipaun, kiiresti sai haav puhastatud, plaasterdatud ja seotud kunagi doonoripunktist saadud sidemega (olen siiani need elastsed sidemed alles hoidnud lootuses, et äkki kunagi kusagil kellelgi läheb neid vaja). Kõik läks õnnelikult, sest suutsin laskumist jätkata. Valu ei tundnud, kuid olin  jalale toetudes siiski ettevaatlik ja üritasin jala kõverdamist vältida. Õnneks ei olnud haav põlve paindekohal vaid veidike madalamal, kus naha liikumine on tagasihoidlikum. Loomulikult lõikasin uue kepi, seekord märksa tugevama. Ikka sellise, millega saab maha lüüa kõik kohalikud suuremad loomad, kes verelõhna haistes võisid lihahimust kantuna kurje plaane haududa (suurimad looduslikud imetajad on saares teadupärast opossumid ja tenrekid).

Retkelised muinasjutumetsas puhkepausi pidamas (pildil on juhuslikud inimesed, kel ei pruugi loo prototüüpidega seost olla)

Laskumine 700 meetrile kulges mõõdukas tempos. Aeg-ajalt nägime enda ees Boromiri ketsijälgi, millest järeldasime, et temaga on siiani kõik hästi ja ta elab. Jõudsime talle järgi umbes 530 meetri peal. Maja taga nõlval vandus ja ukerdas ta vaikselt ettevaatlikult kepi najal. Jah, ka tema oli aru saanud, kui oluline on mägedes toeka kepi olemasolu. Tema vaevalise sammu põhjuseks olid loomulikult ketsid, mille tallad võimaldasid tunda iga kivi ja konarust. Boromiri tallad olid nii hellad, et ei kannatanud ei istumist ega astumist. Laskudes olevat ta mitmeid kordi koperdanud ja kukkunud, kuid õnneks mitte fataalselt. Boromirisuuruse müraka mäest allaveeremine oleks võinud põhjustada mäenõlval väiksematsorti ökokatastroofi, tema allatassimine oleks olnud aga katastroof meile. Hiljem kuulsin Boromirilt, et tegelikult pidanuks ta juba varem laskuma hakkama, kuid millegipärast üritas ta siiski meiega sammu pidada. Jah, mägi teeb inimese mõistusega kummalisi trikke – ka kõige nutikam mees võib mäel aru kaotada ja kummalisi mõtteid mõtlema hakata (meenutagem Aragorni hetkelist meeltesegadust verivorstiga). Tundsime kollektiivselt Boromirile kaasa, patsutasime õlale ja läksime oma teed. Ei olnud mõtet teda aidata, sest baasi oli jäänud laskuda vaid napid 80 meetrit – need viimased pool kilomeetrit oleks suutnud ka jalutu mees läbida. Ja nii meie retk otsa saigi. Veidi üle viie tunni laskumist ja olime tagasi baasis.

Mõned sõnad Radagasti Siimust, sest patt oleks lõpetada mainides meie seltskonna teist võlurit vaid episoodiliselt. Kuna Radagast on teadupärast võlurite maailmas väheke kahtlaselt kohtlase kuulsusega oma loodusarmastuse pärast, siis ei saa me sugugi pahaks panna, et tema käitumine retkel ei olnud võlurile kohane. Tema jutud kividest ja nende hingest, mida ta hellitavalt basaldiks nimetas, olid kohati kõrgemad meie vaimsest võimekusest. Kuid sarnaselt ihtüoloogidega oli ka Radagasti ülesandeks lõputu lobaga seltskonna positiivset meelsust toita. Ja selle võlutrikiga tuli ta hästi toime. Olgu su habe ka tulevikus linnusitane, krigisegu basalt su hammaste all ja keerelgu su peas rumalad mõtted. Ja kindlasti tuleb öelda mesinik-jahimees Mordori Risto kohta, et peale olulise rolli minu fantaasiaküllases eepilises võlurisurmas tasub meelde jätta – kui tahate endale kuivi jalgu ka kõige märjemates oludes, siis pange pihta tema saapad. Väidetavalt olevat ta kuiva jalaga retke läbi teinud.

Radagast rõõmsalt poseerimas Tartu linnavärvidega (pildil on juhuslik inimene, kel pole midagi pistmist loo prototüüpidega)

Järgmiseks hommikuks olid retkeliste villid ime väel kadunud ning meel ja olemine reibas. Ka Boromiri tallad suutsid taas tema keharaskust taluda. Suurest rõõmust liikus ta lausa tantsusammul. Võibolla oli tervenemise põhjuseks imeline roosakas vedelik, mida koheselt baasi naastes manustati, kuid seda ei saa me kunagi teada. Igatahes, järgmisel hommikul jalutas sama seltskond muretult mäest alla, et minna India ookeani ujuma. Aragorn astus endale meresiiliku jalga, Radagast istus endale meresiiliku tagumikku ja Boromir langes haide saagiks. Teised aga, kui nad surnud pole, elavad siiani õnnelikult.

(Tegu on 22. novembril 2018 Reunionil toimunud retkest ajendatud kirjutisega. Seosed isikute ja olukordadega ei ole 100% tõesed).

Minu esimene kümnevõistlus

Nägin feispukis kuulutust LOTÄ 10-võistluse kohta. Olen sellel üritusel osalemist plaaninud juba aastaid, kuid eelnevatel kordadel ole olnud välitöödel ning 10-võistluse asemel kümneid ja sadu linnupoegi kaalunud. Omamoodi võistlus on seegi, sest eeldab füüsilist ja vaimset vormi. Seekord ei saanud ma aga välitöid ettekäändeks tuua. Sestap sai kalendrisse rasvane ring tõmmatud ja üks päev sportimiseks broneeritud. Oleks teadnud, oleks ka kaks järgmist päeva broneerinud. Järgmine kord olen targem.

Algselt oli plaan natukenegi vormi koguda, kuid Soomaa metsades kolamine võttis nii läbi, et olin sunnitud enne tähtsat päeva pikalt puhkama. Eelneval õhtul heitsin kiire pilgu punktitabelile – 2000 punkti kogumine ei tundunudki utoopilisena. Kahjuks ei arvestanud ma, et osade aladega polnud ma varem kokku puutunud, tuttavate aladega tegelemisest oli aga möödas oma 15 aastat. Samuti ei arvestanud ma oma vanust, sest hingelt olen noor. Siiski jättis vanus raske pitseri tulemustele. Teadsin küll, et parimad sportlasaastad on möödas, kuid proovisin seda fakti siiski eirata. Eirasin lõpuni. Eiran siiani.

Esimene päev

Koitis hommik. Toppisin söögid, joogid ja muu vajaliku kraami (hapukurgid ja Saaremaa vodka pudeli, milles oli vesi) kotti ja seadsin sammud ülikooli staadionile. Kedagi polnud. Tekkis lootus saada esimene koht. Ilmus veel keegi. No olgu, teine koht pole ka paha. Kella kukkudes oli aga paras seltskond lõbusaid tegelasi koos ja paigutasin end pingeraeas 20. kohale, sest oli üsna kindel, et mõni katkestab ja mõnest olen ehk kogemata parem. 

Seltskond jagunes kolmeks. Oli atleete, kes olid hea tulemuse peal väljas ja kiikasid ihaldavalt päikese käes kiiskava võidukarika poole. Oli asjaarmastajaid, kes tahtsid end proovile panna (julgen ka end selle klubi liikmeks pidada). Kolmanda seltskonna moodustasid tegelased, kes olid juba vanad tegijad ja võtsid võistlust huumoriga, mis ei tähendanud, et nad tulemuste osas järeleandmisi oleks teinud. Lõpuks oli soojendusel keksimas, hüppamas, venitamas oma 23 meessoo parimat esindajat, kõigil salakavalad näod peas - sellised, mis ei luba kuidagi arvata, et keegi oleks tulemust tegema või Rio olümpianormi täitma tulnud, kuid tegelikult hinnati konkurente karmilt ja peeti salaplaani vastaste alistamiseks.

Minu eesmärk oli lihtne – kui tuleb, siis tuleb, kui ei, siis on mida järgmisel korral ületada. Olin arvestanud, et vähemalt kahel alal tuleb leppida nulliga (110 m tõkkejooksus ja teivashüppes), sest nende aladega polnud mul eelnevat kokkupuudet. Tõsi, poisikesena sai pika teibaga üle laiade kraavide ja porilompide karatud, ka sisse kukutud, kui teivas liialt nõrk sai, kuid seda ei saa vist eriliseks kogemuseks pidada. Üle aedade sai samuti ronitud, kuid seda oleks vist patt pidada tõkkejooksu algkursuse läbimiseks. 1500 m oli samuti selline ala, kus arvestasin suhteliselt nullilähedase skooriga. 

Esimesed soojendusringid staadionil olid paljulubavad. Tunne oli hea, tuju oli hea, ilm oli hea, keha oli purakat täis ja valmis 100 m rajale tormama. Enne oli aga vaja osaleda ametlikul soojendusel. Näidati ette pöörded ja väänded, võeti isegi joogapoose. Mõne osaleja puusad olid väga liikuvad ja seda ei häbenetud sugugi teistele näidata – õige ka, sest sellega hirmutati kindlasti nii mõnigi konkurent ära. Minul jäi näiteks naeru tõttu puusade soojendus poolikuks ja ilmselt kaotasin 100 m seetõttu ühe sekundi. 

Oli aeg alustada. Seltskond liikus 100 m starti. Sätiti pakke ja prooviti hommikusest niiskusest libedal staadionil võimalikult häid radasid leida. Väga tänuväärne oli enne starti toimunud ala tutvus – 100 m jooksus on vaja läbida 100 m võimalikult kiiresti! Lihtne selgitus, arusaadav ka neile, kes polnud enne kordagi jooksnud. Stardipakud pigem segasid mind, kuid laskusin siiski kombekohaselt põlvili, ajasin tagumiku püsti ja jäin stardipauku ootama. Kõlas pauk. Tormasime rajale. Purakas, mis mul soojenduse ajal sees tundus olevat, oli kadunud esimese kümne sammuga. Kaasvõistlejad kadusid kui lingust visatuna silmapiiri taha. Pingutasin mis ma pingutasin, kuid kätte ma neid ei saanud. Olin kindlalt viimane, kuid rahul. Aja poolest olin küll kindlalt viimane, kuid spordijumal nõudis ohvreid oma altarile juba esimesel alal. Nii lõppes ühe atleedi tee traumapunktis ja päädis nädalase koduse režiimiga. Üks konkurent katkestas peale raja läbimist. Ka minu reied ei tundnud end kõige paremini. Pidasin reitega pika sisemise monoloogi ja veensin neid, et katkestamine pole lahendus. Reied ei võtnud mind algul kuulda, tõmbusid trotsist kangeks ja takistasid liikumist. Veidi aja pärast nad siiski leebusid ja julgesin mõned kiiremad sammud teha. 

Peale esimest ala sai lõplikult selgeks, et kuigi naljamehi on kohal palju, võetakse asja ikka väga tõsiselt. Kui ikka pauk käib, siis on meestel silmad verd täis ja pingutatakse nii, et higi pritsib. Tõelised sportlased! 

Kaugushüppele eelnes samuti kiire ala olemuse selgitus – tuleb kiiresti joosta, tõugata ja soovitav oleks ka maanduda. Tundus lihtne. Kiirest jooksust loobusin, sest reied polnud veel oma lõplikku otsust katkemise/katkestamise osas langetanud. Potsatasin kolm korda liivakasti, parandasin igal korral tulemust. Jäin rahule. Tasuks kindel viimane koht. Tekkis lootus saada enda valdusesse viimase koha auhind. Avastasin kohtunikutöö võlud. Kui ise ei suuda, siis on hea teiste tegemisi arvustada, mõõta ja hurjutada. 

Kuulitõukes keskendusingi juba suuresti teiste tulemuste mõõtmisele. Tulemuse sain kirja vaid ühel katsel, kahel korral kukkusin ringist välja, sest tahe oli oskustest suurem. Targemad ja kogenenumad võistlejad soovitasid, et ma oleks pidanud viimasel katsel kätele maandumise asemel ninakarvad maha toetama, siis oleks katse lugenud. Järgmisel aastal olen targem ja lisan treeningplaani ninakarvanääpsude kontraktsioonid. 

Kõrgushüpe on lihtne ala – jookse, tõuka ja lenda. Umbes midagi sellist nagu linnud oma võsukestele räägivad, seda peaksin oskama. Jooksin, tõukasin ja paaril korral õnnestuski gravitatsioon lati alt läbi juhtida, ise aga lendasin ülevalt. Matil maandudes saime jälle kokku ja lõime patsu. Sain kiita tehnika eest, kuid mis sest tehnikast kasu, kui jõust vajaka jääb. Päris viimaseks ma siiski ei jäänud (vist). 

Ei, see pole mina seal lati kohal, olen katseks valmistumas. Foto: K. Kiiver

Minu stiil oli pigem selline. Foto: K. Kiiver

Esimese päeva lõpetuseks ootas ees 400 m läbimine. Teadjamad soovitasid enne starti hambad ära pesta. Ah et miks? Eks ikka selleks, et pärast jooksu oleks võimalik nautida iga väiksematki oksemeki nüanssi, mis pidavat paratamatult kurku kerkima. Mul polnud plaaniski end ära ajada, sest tahtsin ka teisel päeval vormis olla. Jätsin hambad pesemata. Jooksu oli kommenteerima tulnud Lembitu Kuuse. Kodutöö oli tal, sest kord nägi ta rajal tormamas lillades pükstes kahtlast tegelast (ei olnud kahtlane tegelane, oli kogenud sportlane), kord Andrus Veerpalut terve oma suguseltsiga. Pealtvaatajate hordid olid siiski kommentaariga rahul ja elasid kaasa nii Kuusele kui lillades pükstes mehele. Minu jooks kulges väga soliidses tempos. Tasuks kindel viimane koht. Ega ma rohkemat lootnudki. Jooksud pole minu ala. Viimase koha auhind oli käega katsuda. 

Teine päev

Võistlejate tervise ja arvu huvides otsustati teise päeva alad sooritada samuti esimesel päeval. Organiseerijad kartsid, et öö jooksul langeks lodevamad kehad lihaskanguse ohvriks ja pealtvaatajatel oleks igav tühja staadionit vaadata. Öö pikkuseks kujunes seega napp kolmveerandtund. Ööd kasutati söömiseks ja olesklemiseks. Võtsin lonksu Saaremaa vodka pudelist (jätkuvalt vesi) ja haukasin hapukurki peale. Pealtvaatajad arvasid muidugi, et olen alla andnud ja lõppu tähistama asunud. Ei. 

Algas ala, mida kartsin vaat et kõige rohkem – 110 m tõkkejooks. Õnneks langetati tõkete kõrgust ja seega osutus võimalikuks ala nimes sisalduv sõna „jooks“, mitte üle tõkete ronimine või ukerdamine. Madalamatest tõketest hoolimata, nõudis nende ületamine pingutamist. Soojendusel koperdasin, tegin kukerpalli ja lõin pea kergelt vastu maad. Järgmisel korral kasutan kiivrit. Jooksust pole mõtet rääkida, eks see üks koperdamine oli. Punkte anti igati õiglaselt – 0. Järjekordne suur samm viimase koha auhinna poole. 

Kettaheide kulges üle ootuste hästi. Parandasin oma positsiooni tublisti. Katse konkurente otseselt elimineerida läks luhta, sest sektori serva roninud võistlejad said viimasel hetkel vasakust käest heidetud ketta eest minema. 

Odaviske tegime kohe otsa, sest teivast ei saanud staadionil hüpata. Sain kirja tulemuse, mida ei lootnud – odakaart vaadates sai selgeks, et sinna läks nüüd ilmselt minu viimase koha auhind. Oleksin pidanud end veidi tagasi hoidma. Pettunult keskendusin kohtunikutööle. Haarasin punase ja valge lipu ning kukkusin nendega vehkima. Pidasin pingsalt silmas joont, mida keegi ületada ei tohtinud. Kõik, kes astusid, said näha punast lippu. Raske südamega pidin ka ühele heale katsele punast lippu näitama, sest atleedi jalg oli selgelt joonel, kuigi ta ise oli kindel, et ei olnud ja ma olen pime kui mutt, käis teine oma õigust nõudmas nagu Eri Nool omal ajal. Jäi endale kindlaks, sest ma ju nägin jalga joonel, punane lipp lehvis mu käes vankumatult (sest puhul tuul). Atleet lubas mind küll seebiks keeta, kuid ka see ei pannud mind otsust muutma. Küll aga hakkasin kahtlema, kas ehk peaks loobuma võistlusjärgsest saunast, sest seal on kindlasti kuum ja kaugel see seebiks keetmine seal ikka võib olla. Õnneks sai tubli sportlane viimasel katsel vähemalt samaväärse tulemuse kirja. 

Teivashüppeks seadsime sammud ülikooli spordihalli. Ala läks üle ootuste libedalt. Pikka juttu pole vaja teha. Mina, latt ja teivas jõudsime kompromissile 1,80 m juures (seejuures ei teinud ma vist ühtki ebaõnnestunud katset). Vaim oleks tahtnud küll veel lati kohale kerkida (hästi kõrgele), kuid keha andis märku, et see oleks juba liig mis liig - vana mees, kuhu sa enam turnid! Jäta see 2 m järgmiseks korraks. Jätsingi. Paremate atleetide kehaväänamised kandusid 3 m kõrgusele. Ala oli nauditav, sest andis võimaluse pikalt enne viimast ala puhata. 

1500 m oli ainult vormistamise küsimus, sest punktidega polnud ma arvestanud, plaan oli ringid läbida. Kiiremad atleedid püüdsid mu kinni juba eelviimase ringi lõpus, kuigi enne starti oli kuulda oigeid ja arvamusi, et ei tea, kas üldse finišisse jõuab – tüüpiline konkurentide mõjutamine. Stardist pandi minema leekides. Korra oli tunne, kas auväärsed atleedid pole mitte vaimselt väsinud ja hakanud uue võistlusega pihta, sest nende algtempo tundus sobilik 100 meetri läbimiseks. Mõõdukal sammul tõstsin jala jala ette. Üle finišijoone astudes (jällegi viimasena) näitas kell, et peaksin saama lausa kaks punkti. Seda oli planeeritust kordades rohkem. Järgmisel korral pigistab ehk lausa kolm välja. Oma süü punktide teenimisel võis olla ka motivaatoril, mille asetasin finišijoonele. Motivaator sai koheselt lahti korgitud ja tühjaks joodud. 

1500 m finiš. Tehtud! Foto: K. Kiiver

Oligi tehtud – minu elu esimene kümnevõistlus ja ei ühtegi katkestamist. Nullpunktialasid oli lõpuks küll kaks, kuid kõik alad sai läbi tehtud ja see ongi oluline! Päeva lõpuks rehkendati mulle kokku summa, mis andis lausa 14. koha, viimasest kohast jäi tublisti puudu (süüdi on selles ilmselt ketas ja oda). 

Õhtu lõppes Lodjakojas lihaseid pehmendades. Oi oli hää kuumas leilis istuda (seebiks ei keedetud!) ja päeva kokku võtta. Üllatusena võitsin siiski ühe esikoha – olin staažikaim teadlane! Anti uhke diplom ja puha. Järgmisel korral jälle. Enese jaoks sain selgeks, et kui tahan jooksualadel punkte saada, siis tuleb jalgu liigutada veidike kiiremini kui seda eeldab 0-punkti aeg. Lihtne, asun selle nimel tööle. 

Kokkuvõte. Sellisel vahval üritusel peaks osalema iga endast lugupidav LOTÄ liige. Kui mitte osalejana, siis vähemalt pealtvaatajana või isegi kohtunikuna. Mõtle kui tore oleks pingutada, kui tribüün on rahvast täis ja sumin on nii suur, et ei kuule enda mõtteidki. Seega – järgmisel korral soovitan tulla kohale kõigil, sest näha saab imelisi enese- ja latiületusi, kus atleetide kehad võtavad teinekord kuju, mis ei tohiks anatoomiliselt võimalik olla (ma ei pea silmas vigastusi), garanteeritud on filigraansed stiilinäited, südantlõhestavad ebaõnnestumised, võib-olla isegi pisarad. Üks mis kindel – nalja saab kõvasti ja pealtvaatajate naerulihased peaks saama päeva lõpuks tubli treeningu. Kõik tudengid, kes te arvate, et olen teile mõnes aines ülekohut teinud – järgmisel võistlusel on teil võimalus mind vähemalt sportlikult paika panna! Ma ei pahanda (kuid soovitan edaspidi vältida õppeaineid, kus mul natukenegi mõjuvõimu). 

Epiloog. Pühapäeval kukkus pipratera maha. Vaatasin tera pikalt ja nentisin siis: „Olgu, sinu võit, täna pole ma võimeline sind üles võtma.“ Kere oli valus igast kohast, ka talla alt, aevastada ei saanud, köhida ei saanud, lihased olid tuld täis. Tunne oli kui 90 aastasel. Esmaspäeval korjasin aga juba pipratera üles. Rekord ootab ületamist.

Julge hundi rind on rasvane, suusahundil kliistrine!

Ei teagi, mis hullus mind tabas, kui Suusahunt 2012 nõuks sai võetud. Ehk seepärast, et Tartu Maraton jäi sõitmata ning ihu ja vaim vajasid tühjaks laadimist.

Proloog.
Panin end võistlusele kirja, teadmata mida kujutab endast Kekkose rada. Olin küll selle kohta üht-teist kurjakuulutavat kuulnud ja internetist rajaprofiiliga tutvunud, kuid tahtsin siiski enne päris sõitu rada oma silmaga kaeda. Ja hästi tegin. Kolm päeva enne sõitu säras taevas päike, linnud kisendasid metsas – mida võiks veel tahta. Asusin rajaga tutvuma. Lumi oli kevadele kohaselt jäine, rada tugev, libisemine laskumistel ülikiire, pidamine täitsa olemas. Enne rajale minekut lubasin endale, et esimesel ringil sõidan kõik laskumised sahka, sest rada on ikkagi tundmatu. Algus läks üpris kenasti, ei olnud midagi hullu, seda kuni esimeste laskumisteni. Antud lubadus oli peast pühitud ja nii ma end kõhuli jäiselt rajalt leidsin. Varustus pidas õnneks vastu, kuid jäine lumi marrastas paremalt käelt väheke nahka. Kirusin, et kas siis on tõesti nii raske laskumistel ettevaatlik olla ja vältida liigset kiirustamist. Liikusin edasi ja püüdsin kõik laskumised meelde jätta: kuhu need keeravad, kas lõpevad tõusuga, kui kiired need on, kõik, mis vähegi oluline tundus, et siis teisel ringil veidi julgemalt laskuda. Õnneks olid ohtlikumad laskumised varustatud siltidega „Kiire laskumine“ või „Kurviline laskumine“. Esimese sildi sisu tõlgendasin enese jaoks kui „Võta suusad jalast, astu rahulikult mäest alla“. Ometigi ma seda ei teinud vaid keerasin suusaninad kokku ja lükkasin jalad nii harki kui vähegi suutsin. Sellest hoolimata kasvas kiirus minu jaoks hirmuäratavaks. Esimene ring õnnestus siiski kuidagi õnnelikult lõpuni välja vedada. Tõusude võtmine läks kenasti, sest rajal oli palju okkapuru, mis toimis ideaalse pidamismäärdena. Teisel ringil võtsin nõuks väheke julgemalt laskuda, sest midagi oli laskumiste iseloomust nagu meelde jäänud. Tuli välja, et inimese aju on ikka liialt lühike ja juba esimese laskumise kurvis olin paanikas, sest ei mäletanud enam, mis kurvile järgneb. Tulemuseks leidsin end jällegi samas kohal kõhuli, kus esimesel ringilgi. Kirusin ja vandusin jälle ning lasin ülejäänud laskumised sahka.

Kaks ringi rajaga tutvumiseks oli enam kui piisav, et panna end oma otsuses võistlusest osa võtta kahtlema. Raja laskumised olid minule, kui madalamaa mehele, natuke liig. Hirmuga mõtlesin, mis saab siis, kui sõidupäeval on rada sama kiire. Siis on enam kui kindel, et tuleb suusapaariga hüvasti jätta. Halvemal juhul lõhun lisaks kellegi teise varustuse. Olin valmis sõidust loobuma või siis vähemasti kandma sõidupäeval seljal hoiatussilti „Ettevaatust, koba laskuja. Hoia pikivahet!“. Järgnevate päevade lihasvalud süvendasid loobumismõtteid veelgi. Lootsin siiski ilmateate peale, mis lubas sõidupäevaks värsket lund ja seega märksa aeglasemat rada.

Sõit.
Sõidupäeva hommikul aknast välja vaadates oli heameel näha, et ilmateade pidas paika - ööga oli maha sadanud märkimisväärne hulk värskenätsket lund. Tõelistele suusahuntidele oli see vaatepilt kindlasti ebameeldiv, kuid mulle igati sobilik. Võiks öelda, et hing lausa hõiskas!

Käärikule jõudes olid korraldajad juba kohal, telgid püsti. Numbriks sain 34. Pidamine oli ilmale vastavalt kliistriga tehtud. Stardis sättisin end varakult kaugele rivi lõppu, et laskumisel ei tuleks miskit jama. Lai lumesadu jätkus, kõlas püssipauk ja näljased hundid sööstsid kilomeetreid neelama.

Esimese ringi tõsisemate tõusude alguseks jõudsin viimastele huntidele kannule. Väheke murelikuks tegi kergelt tunda andev pakkimine, kuid õnneks eemaldusid pakid kohe, kui suusa libisema lükkasin. Laskumised olid minu suureks rõõmuks värske lume tõttu üliaeglased ja seepärast laskusin rahulikult suusajäljes. Ringi teisel poolel polnud pidamisele midagi ette heita, kuid libisemine oli nagu oli - sitke kui hundiliha. Pea terve esimese ringi tiksusin vaikselt õrnema soo (ilmselt tuleks kasutada väheke teist sugude klassifikatsiooni - tugevam ja natuke vähem tugevam, sest õrn sugu Suusahundil rajale ei roni) arvestuses lõpuks kolmanda koha saanu sabas, kuid ringi viimastel väikestel tõusunukkidel siiski möödusin, sest mul oli ilmselgelt väheke parem pidamine. Õnnelikult jõudsin staadionile tagasi, jõin korralikult, libistasin alla paar soolas püherdanud hapukurki ja kohukese tükki ning suundusin tagasi rajale. Esimese ringi aeg 01:14.

Teine ja kolmas ring olid pühapäevasuusataja õudusunenägu, seda eriti kuni Harimäeni. Sõidu alguse lumesadu oli asendunud paksu uduga ja see andis kohe tunda, sest tõusudel olid suuskade pidamisalad kõvasti lumega koos – pakkis nii kõvasti, et pigem oleks võinud kaheksa tundi järjest lumememmesid ehitada. Kohati tekkis küsimus, kas olen ikka suuskadel, sest umbes 10 cm kõrgused pakid tekitasid pigem uiskudel liikumise tunde. Ei puudunud palju, et oleksin suusad üldse jalast võtnud ja jala staadionile tagasi pöördunud, et lasta suusad ümber määrida. Kuidagi sain siiski lühikesi peatusi tehes pakkidest lahti. Harimäel olid korraldajad vastas ja pakkusid auto aknakaabitsat, et enne laskumisele minekut suusad puhtaks saada. Sellest oli palju abi. Tegin Harimäel ka väikese joogipeatuse, sest peale pikka ronimist oli vaja väheke hinge tagasi tõmmata. Järgnevatel ringidel sai Harimäest traditsiooniline tankimiskoht. Imelikul kombel peale Harimäge pakke enam ei tekkinud. Ju siis olid metsa all tingimused piisavalt teistsugused. Kuid enne Harimäe tippu suutsin siiski esimest korda käänulisel laskumisel kukkuda ja ma ei saanudki aru, kas see oli pakkide süü või olin ma ise suuskade sättimisel saamatu. Teine ring õnnestus sõita esimesega samasse auku (01:14). Viisin suusad kohe määrdemeestele, sest pakkimine oleks võtnud viimsegi sõiduisu. Sõin ja jõin, ootasin suuski, püüdsin end liikumises hoida, kuid sellest hoolimata venis peatus parajalt pikaks ja taas suuskadele saades, oli olemine kaunikesti jahedaks läinud. Õnneks andis sõitmine kiiresti sooja. Peatuse ajal torkasin taskusse igaks juhuks kaasa võetud geelid, et raskel hetkel oleks midagi põske pista.

Määrimisele vaatamata pakkisid suusad kolmanda ringi esimesel poolel jälle. Tuju langes. Võtsin korra enne Tartu Maratoni rajale jõudmist suusad jalast, lükkasin puhtaks ja üritasin omast tarkusest olukorda tahke määrdega parandada. Alguses tundus küll, et sellest oli isegi abi, kuid ega see siiski suurt aidanud – ikka pakkis. Suuski puhastades sain esimest korda ringi sisse, kuid liidri suust kõlanud ergutushüüe „heia-heia“ andis tubli laksu positiivset energiat. Korra pidin tegema saapakohenduspeatuse tegema, sest vasaku jala saapas ei olnud kõik mitte nii nagu oleks pidanud olema. Seda peatust olin sunnitud veel paaril korral sõidu ajal kordama.

Jätkuvatele probleemidele vaatamata jõudsin jälle Harimäele, puhastasin pakid ja sõitsin ringi lõpuni. Õnnetuseks olid laskumised selleks ajas juba libedaks sõidetud ja kord leidsin end taas hangest; kus see juhtus, seda ma enam ei mäleta. Kõik lisapeatused tähendasid seda, et sõitsin oma päeva kõige aeglasema ringi (01:27). Enne neljandat ringi haarasin autost aknakraabitsa kaasa, et pakkide puhul oleks käepärane abi ükskõik kus rajalõigul käepärast. Ja soolas püherdanud kurgid maitsesid iga ringiga aina paremini ja paremini.

Neljanda ringi alguseks oli tihe udu asendunud peene vihmaga ja ma ei teagi, kas ilmamuutuse tõttu või siis vöökotis oleva kraabitsa hirmus, hakkasid suusad tööle – pakkimine asendus normaalse pidamisega. Lausa lust oli tõuse võtta. Harimäel pigistasin tühjaks esimese geeli ja see andis kenakese portsu energiat. Ringi lõpetasin suhteliselt normaalse ajaga (01:17). Vaatasin kella ja lootsin, et ehk jõuan järelejäänud ajaga kaks täis ringi ära sõita.

Viienda ringi Harimäe tõusul sain liidrilt teist korda ringi sisse, kuid järjekordne „heia“ andis nii palju jõudu, et suutsin tõusu oma pool kilomeetrit liidri tempos sõita ja tegin ka ise esimestele mahajääjatele ringi sisse. Harimäel pigistasin teise geeli tühjaks, kuid oli tunda, kuidas väsimus hakkab vaikselt oma võtma ja ringi lõpp oli juba kaunikesti vaevaline. Vähemasti nii mulle tundus, kuid kell näitas, et suutsin olla kiirem kui neljandal ringil (01:16). Sõidu lõpuni jäi 1,5 tundi ja seega oli kuuenda ringi läbimine igati reaalne. Kiire kurk ja jook ning olin jälle rajal.

Kuues ring oli klassikaline võitlus iseenda ja kellaga. Kõik järsemad tõusunukid astusin vaikselt käärsammu ja üha enam hakkas tunduma, et 1,5 tundi pole ringi läbimiseks siiski reaalne, seda enam, et Harimäe tõus oli alles ees. Siiski, tippu jõudes näitas kell, et aega on veel 40 minutit ja siis olin juba kindel, et kuuenda ringi tiksun igal juhul täis, sest edasi ootasid suuresti laskumised. Oleksin võinud isegi paar kukkumist lubada. Hirveharja tõusu suutsin eneselegi üllatuseks otse üles joosta. Ring sai läbitud ajaga 01:16. See tähendas aga seda, et jõuan vähemalt ühe kilomeetri veel läbida. Ja seda ma ka tegin. Lubasin endale kilomeetritähise juures ühe väikese rõõmuhõiske, sest pidasin sõidu vastu, ning kulgesin mõnusalt rahulikult staadionile tagasi.

Kokku läbisin 87,4 km. Oleks ma teadnud, et 90 km jääb nii vähe puudu, siis oleks vast lõpus natukene rohkem pingutanud, kuid samas olin tulemusega igati rahul, sest algselt plaanisin sõita 70-80 km vahele. Seega on järgmiseks aastaks siht silme ees – kui vähegi olud lubavad, siis tahaks tulemuse uude kümnesse nihutada ja kui laskumisjulgust juurde koguda, siis võiks tulemus olla lausa kolmekohaline (see viimane on vist siiski veidi ebareaalne). Igati kordaläinud päev, tuju vaatamata väsimusele hea, soe supp kõhus, katkestamismõtet ei roninud kordagi pähe – mida sa hing veel ihkad? Lihased olid järgmisel päeval oodatust tunduvalt paremas konditsioonis. Järgmisel aastal jälle (kui kõik hästi läheb), sest osalemist tähistav karikas ootab kapinurgal kaaslast.

Ükski heategu ei jää karistamata!

Sain oma nahal tunda, et see vana kõnekäänd peab igati paika. Nimelt, minu üliodaval ja väga häid pseudoteaduslikke tulemusi andnud uuringul rasvatihaste lisatoitmisel (vt. blogi sissekannet 27.11.2011), oli eksperimendil ebameeldiv tagajärg.

Peale eksperimendi lõppu keerasin lindude toidumaja kraani kinni ja nii on see ka veel tänasel päeval, sest naabri toidumaja on jätkuvalt lindude jaoks valla. Kuid linnud pole lollid. Käisid teised mu rõdul köögi akna taga mitu päeva uurimas ja puurimas, et kuhu kadusid maitsvad päevalilleseemned. Üritasin neile küll verbaalselt, küll visuaalselt kätemärkidega selgeks teha, et siit rõdult pole neil enam midagi saada. Pealegi olid ilmad nii soojad, et nälja korral oleksid nad võinud kasvõi maa seest vihmausse nokkida. Ma pole küll näinud, kuidas rasvatihane vihmaussi sööb, kuid teoreetiliselt oleks see võimalik olnud. Ei mõistnud minu kõrgesti koolitatud tihased mu kõnet, mis tõsi, jäi klaasi taha ja vaevalt linnud huultelt lugeda oskavad. Mõistmatuks jäid ka kõigile üheselt mõistetavad rahvusvahelised viiped, mis pidid tähendama „kõik on otsas“, „laske jalga“, „f... o...“, „minge otsige endale puukoore vahelt ise mõni ussike“ jne. Need märgid on küll rahvusvahelised (va viimane), kuid ilmselgelt siiski mitte liikidevahelised. Linnud kepslesid jätkuvalt rõdul ja vaatasid läbi klaasi mulle suurte tumedate silmadega otsa. Oma viimase neljateistkümne aasta jooksul, mil olen rasvatihaseid uurinud, olen nende ilmest nii mõndagi välja lugema õppinud ja see, mida nende nägudest ja kehakeelest välja lugesin, oli väga ühemõtteline. Inimkeelde tõlgituna kasutati järgnevaid väljendeid: „mölakas“, „loomapiinaja“, „fašist“, „tihasevaenaja“, „nõme jurakas, kes ei hooli lindudest“. See oli minu jaoks juba liig, sest siiani olin neist väikestest kollakasrohelistest lindudest palju paremal arvamusel. Ma hoolin neist, toidan neid ja nemad ütlevad mulle nii! Hinge läks. Palju ei puudunud, et oleksin söögimaja kraani uuesti lahti keeranud, kuid otsustasin kõigele vaatamata südame külmaks teha. Pika peale rahunesid ka linnud ja nende kõnepruuk muutus malbemaks, kuid oli näha, et viha jäi sulgede alla vinduma ja otsis väljapääsu. Nii see asi jääda ei võinud.

Möödusid päevad. Ilmad olid jätkuvalt lindudele soodsad ja seega oli toidumaja jätkuvalt suletud. Ühel päikselisel hommikul istusin köögis, rüüpasin kuuma kohvi ja vaatasin, kuidas linnud hoovis askeldavad. Paar tigeda näoga tihast istusid vastasmaja vihmaveerennis ja piidlesid mind. Ignoreerisin neid. Leidsin, et sellist suurepärast ilma peab kuidagi ära kasutama ja langetasin otsuse, et nüüd on paras aeg pesu pesta. Otsisin välja kõik heledamat tooni hilbud. Pesu pestud, laotasin kõik kenasti päikse kätte rõdule kuivama, sest päike ja värske õhk on need, mida riided kuivamiseks hädasti vajavad. Rõdult lahkudes märkasin silmanurgast, et tigedad tihased istuvad jätkuvalt vastasmaja vihmaveerennis. Ignoreerisin neid. Paraku. Läksin tööle. Kõik oli hästi. Naasin pimeduses ja pesu ununes rõdule.

Järgmisel hommikul. Istusin tavapäraselt köögis ja silmasin ööseks välja ununenud pesu. Korjasin riided kokku ja tõin tuppa tahenema. Nägin jälle neid samu tigedaid tihaseid, kes varjasid end jätkuvalt vastasmaja vihmaveerennis, vaid silmad üle serva paistmas. Sellest hoolimata oli aru saada, et tihaste palged on naerumuigel. Linnud lahkusid peale seda, kui sulgesin rõdu ukse. Rohkem pole ma neid näinud. Esimese hooga ei osanud ma kuidagi lindude kummalist meelemuutust seletada, kuid põhjus selgus üsna pea. Loodan, et majanaabrid olid kodust ära, kui karjatasin :“Te kuradi raisad, te olete mu valge pesu täis sittunud! Te pole kellegi loomad, tõprad sellised, mida ma teile kurja teinud olen?“ Valged sokid olid tumedate plekkidega, valge särgi seljal lookles ilutsedes pikk rohekaspruun triip. Küll ma olin vihane. Nüüd aga teeb see vaid nalja. Pseudoteadusest sai päris tõsine asi, käegakatsutav ebameeldivus.

Moraal. Teadus võib küll olla pseudo ja kerge teha, kuid tagajärjed võivad olla reaalsed. Ju said tihased aru, et ma ei võta nende uurimist piisavalt tõsiselt ja andsid sellest neile omasel moel märku. Rohkem ei julge ma tihastega naljaviluks tegeleda. Ainult tõsiteaduslikel eesmärkidel. Kui sedagi.

Kuidas ma tegin pseudoteadust

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et juba mitmeid nädalaid mõlgutasin mõtteid, kas oleks viisakas köögi akna taha panna üles lindude söögimaja, et saaksin hommikukohvi kõrvale sulepallide saginat jälgida ja tunda rõõmu nii enda, kui ka nende kõhtude täitumisest. Viisakuse konks seisned selles, et elan teisel korrusel ning minu alumise naabri köögi akna taga juba ripub lindude söögimaja. Et naaber on juba aastaid siin elanud ja mina kõigest suhteliselt värske üürnik, siis tekkiski eetiline dilemma, kas ma mitte ei pahanda naabreid, kui meelitan tema välja treenitud linnud ennast lõbustama.

Oma süümepiinade vähendamiseks lähenesin probleemile teaduslikust või siis pigem pseudoteaduslikust vaatenurgast. Plaan oli järgmine – panna üles konkureeriv söögimaja peas mõlkuva hüpoteesiga, et linnud valivad kahest majakest ühe. Igati korralik pseudoteaduslik hüpotees, mille kinnitamine on pea sajaprotsendiliselt garanteeritud, sest pole vahet kumba söögikohta linnud eelistavad, hüpotees saab ikkagi kinnitatud. Kuid et teise konkureeriva söögimaja olemasolu samal territooriumil veelgi õigustada, siis ei saanud ma ometi piirduda pelgalt ühe hüpoteesiga. Üks korralik eksperiment peaks vastuseid andma korraga mitmetele hüpoteesidele, rääkimata siis pseudoteaduslikust eksperimendist, kus vastuste arvu ei piira miski. Nii saigi välja mõeldud veel üks hüpotees juhuks, kui linnud peaks eelistama minu aknatagust. Hüpotees sai järgmine: linnud eelistavad minu söögimaja, sest sealt on parem vaade ja kvaliteetsem toit. Mõlemad eeldused on igati põhjendatud, sest paratamatult näeb teiselt korruselt kaugemale ja minu poolt pakutav kõikvõimalike seemnete segu peaks iga kell naabri pakutava saiapudi üle lööma.

Mõeldud, tehtud. Riputasin varahommikul rõduseinale oma tagurpidi keeratud pudeli, millest linnud saavad suhteliselt väikese ava kaudu seemneid nokkida. Pudelil ilutses kena sinitihase pilt ja võõramakeelne suurekirjaline tekst „Futter Boy“ ning kirbukirjas ohtralt lauseid selle kohta, kuidas söötjat õigesti kasutada. Kõik see tekst jäi pärast söötja paigaldamist kenasti tagurpidi. Kasutusjuhendi mainimine võib tunduda esialgu liigsena, sest selliste peensusteni ei laskuta reeglina üheski teaduslikus töös, kuid tuletan meelde, et tegu on tõsipseudoteadusliku uuringuga ja seepärast pole ükski detail liiast (olulisus selgub hiljem). Pseudoteaduslik katse võis alata.

Esimene vaatlus. Nagu arvata oli, ei leidnud linnud esimesel hommikul teed minu rõdule. Rüüpasin kohvi, põrnitsesin pudelit ja katsusin rahuneda. Küll nad tulevad, küll tulevad, kuhu nad pääsevad. Tundsin end kui kalamees tiigi ääres, mis on paksult kalu täis, kuid konksu otsa ei hakka neist ükski. Linnud istusid kui kollaseks võõbatud kivikujud hoovil põõsa otsas. Vahelduseks heitsin pilgu naabri toidumajale. Pilt oli paljulubav, sest ka naabri toidumaja oli tühi. Distantsilt polnud küll võimalik kindlaks teha, kas toidumajas oli midagi söödavat või mitte, kuid pseudoteaduse seisukohalt on see fakt täiesti tähtsusetu. Võtsin veel ühe tassi kohvi, lootes, et ehk linnud ikka tulevad ja kinnitavad mu hüpoteese. Tühjagi. Lõpetasin vaatluse ja läksin tööle. Ehk õhtu toob selgust. Ei toonud, sest naasin töölt pimedas ja unustasin kontrollida, kas toidu kogus on söötjas vähenenud või mitte – samuti ebaoluline fakt pseudoteadlase jaoks.

Teine hommik. Võit ja halleluuja. Rasvatihased, kodu- ja põldvarblased askeldasid agaralt söötja ümber. Haarasid seemne nokka ja lendasid põõsaste otsa keha kinnitama. Võit oli magus, seda enam, et naabri toidumaja ei külastanud ainuski lind. Seega olin saanud kinnituse oma püstitatud hüpoteesidele: linnud valisid kahest toidumajast ühe ning eelistatud oli just minu akna taga asuv söötja. Oli viimane aeg katse lõpetada, sest oht, et naaber võib mingil hetkel pidada vajalikuks oma söögimajja lindudele süüa panna, kasvas iga tunniga. Ja see võiks hüpoteeside kinnitamise kahtlusse alla seada. Naabri toidumaja oli jätkuvalt tühi, seda nii toidust kui ka lindudest. Kuulutasin katse lõppenuks ja hüpoteesid kinnitatuks. Üks vaatlus kahe erineva hüpoteesi kinnitamiseks – seda võib pidada kindlalt pseudoteaduse kõrgpilotaažiks.

Saavutanud enda silmis vägagi eduka pseudoteadlase renomee, hakkasin plaanima uusi katseid, et tuua päevavalgele uusi seni saladuseks jäänud pseudoteaduslikke tõdesid (suuresti selleks, et saada suuremat õigustust oma toidumaja kasutamsele). Vaatasin järgnevatel hommikutel, kuidas linnud rõdu külastasid ja hirmuäratava kiirusega seemneid hävitasid. See tegi murelikuks, sest sellise tempo juures oleks juba viiendaks päevaks söötja ennast ammendanud. Olin arvestanud, et saan vähemalt mõned nädalad söötjat täitmata läbi ajada. Et ressurss ei läheks pseudoteaduse jaoks kaduma, genereerisin kähku hüpoteesi, mille kontrollimine aitaks mul ebaõnnestumise korral säästa seemneid, õnnestumise korral aga kinnitab hüpoteesi. Kuklas kumas üks fakt, mida olin kuulnud tõsiteadulikest allikatest ja millesse ma seetõttu skepsisega suhtusin. Nimelt olevat Inglismaa tihased õppinud avama ukse taha jäetud piimapudeleid. Sellest lähtuvalt oli minu hüpotees oli järgmine: Tartu rasvatihased on vähemalt sama targad kui Inglismaal. Hüpoteesi kontrollimiseks otsustasin seemnete ava hõbepaberiga katta, et see jäljendaks suletud piimapudelit (jäljendamist ei soovita ma siiski teistele pseudoteadlastele; kui vähegi võimalik, siis tuleks katsed läbi viia nii, et neid oleks võimalikult raske korrata). Esimene rasvatihane oli kaunikesti ehmunud näoga (subjektiivsete hinnangute andmine uurija tujust ja konditsioonist lähtuvalt on pseudoteaduses igati aktsepteeritav meetod) ja eemaldus kiiresti. Kiire järeldus: vähemalt üks Tartu rasvatihane on märkimisväärselt tuhmim (loe: rumalam) kui Inglismaa semud. Näis, et minu katse seemneid tulevikuks säästa, läheb õnneks. Selle teadmisega suundusin tööle.

Neljas hommik. Hõbepaber oli kadunud ja linnud olid poole seemnevarust hävitanud. Kahetsusega südames, sest seemneid ei õnnestunud säästa, pidin tunnistama, et kolmas hüpotees sai kinnitatud – Tartu tihased on vähemalt sama nutikad kui Inglismaal, välja arvatud üks isend! Et see üks õnnetu ehmunud emane rasvatihane saaks siiski võimaluse end rehabiliteerida ja samas ka seemned säästetud, otsustasin ava uuesti sulgeda, kuid seekord teibiga, mida on tunduvalt raskem eemaldada kui hõbepaberit. Jäin ootama. Ootasin natuke veel. Siis veel mõned minutid. Ja lõpuks ta tuli. Samasugune ehmatanud nägu peas kui eelmisel hommikul, maandus kinnikaetud avale, vaatas pikalt ja süvenenud ilmel söötjale joonistatud sinitihase joonistust, toksis seda mõned korrad, heitis pilgu kasutusjuhendile, mis oli jätkuvalt tagurpidi ja inglisekeelne, mõtles korraks ja lõi, raksti, noka teibi sisse ning hakkas seda lahti sikutama. Heureka! Mis võiks olla veel parem, kui võimalus püstitada hüpotees peale katse toimumist! Sellist võimalust ei saa jätta kasutamata ükski endast lugupidav pseudoteadlane. Kiiresti genereerisin hüpoteesi: Tartu rasvatihased on sama nutikad kui Inglismaa tihased, kuid vähemalt üks Tartu rasvatihane on neist kõigist märksa teravam, sest oskab lugeda. Vahva. Sellist läbimurret poleks osanud isegi oma parimates pseudounenägudes näha.

Kokkuvõte. Ühe toidumajaga (hind umbes 5 €) sai kontrollitud nelja erinevat hüpoteesi, mis peaksid andma kokku ühe vägagi arvestatava pseudoteaduliku doktoritöö. Lisaks saan nüüd naabrile öelda, et ta ei peaks väga minuga pahandama, et tema linde kurjasti ära kasutasin, sest katsete tulemused on vägevad ja ta väärib kindlasti kaasautorlust. Nüüd on vaja leida vaid üks respekteeritud pseudoteaduslik ajakiri, kus oma katsete tulemused publitseerida.